pühapäev, 5. oktoober 2014

2014 Haanja100 ehk hullude ravi Haanja moodi

Ja ongi aeg sealmaal, et on aeg hooaeg vaikselt kokku tõmmata ja mida see siis tähendab?
Loomulikult tähendab see 100 kilomeetrit Haanja kuppelmaastikul seiklemist, supermõnusat seltskonda ja kaunist sügismetsa. 
Kui see kõik nüüd kenasti kokku võtta, siis ongi tegemist dr. Holdeni ravikuuriga "Haanja100" mõeldud ainult hulludele (Eesti raskeim ühel ringil sõidetav rattamaraton).

Et kell 9 startivale ravikuuril olla virk ja kraps, siis tuleb Võrus kohal olla juba reedel. Saabudes võistluskeskusesse tuleb kohe selline imelik nõrkus, jalad hakkavad kohe kuidagi surisema, silme eest jooksevad läbi eelmise aasta helgema hetked, need lõputud tõusud, muda, krambid, TP-de ootus jne. 
Staabis käib tavapärane kiire sagimine, mis siin ikka, ümbrik näpu vahele ja pastapartyle. Peale pastapartyt pisut jutuvada vähem ja rohkem tuttavate ratturitega ja kribinal-krabinal hotelli pikutama.

Järgmised ärevushetked hakkavad juba hommikul vara pihta, ei teagi kas kell 4-5 on hommik või veel öö, aga mõtted liiguvad juba stardi poole ja uni pole enam see, mis võiks olla. Õnneks on kell jõudnud seitsme juurde ja päästja äratuskell annab märku, et nüüd on aeg. Kõht head ja paremat täis, kiire värskendus, vorm selga ja ongi aeg Kubja juurde starti minna, jebedijeee.
Enne starti täitsa rõõmsad


Stardi juures toimub teada-tuntud melu, palju tuttavaid, ei mingisugust tormlemist stardikoridori, ilm on super ja üldiselt selline relax-värk. Õnneks on esimeses koridoris juba ässad enamasti kohad sisse võtnud ja Kareli plaan päris täide ei lähe, oli ju mõte, et veereme koos Greetega ja teeme pisut vedurit, mulle muidugi tundus see plaan kohe pisut raju. Ühesõnaga see plaan õnneks ei õnnestunud ja Greete aega arvestades oleks tõenäoliselt meie need veetavad olnud (Greete koht 51, naiste 1 ja aeg 5:12:43 väga tubli).
Sõit algas tavapäraselt, ei mingit EC stiilis tallamist, kõik sahistavad vaikselt, jutuvada käib, meeleolu lõbus, aga mis siin ikka paugutada, sõita ju tervelt 100 km. Õnneks jõuan enne metsa keeramist Karelile sappa ja koos veeremine võib alata, seltsis ju segasem ja muidugi kui meid kahte segast kokku lasta, siis suu ju kinni ei seisa, mölapidamatus on meie teine nimi. Muidugi oli ka pahandajaid, vist kiskus huumor vahepeal väga mustaks, aga ma loodan, et keegi päris vodoo-nukku torkima ei hakka ja oleme ikka sõbrad edasi. Millal sa seda möla ikka ajad kui mitte alguses, lõpus on ju ninast kapsas väljas, tatt kleebib ja kui ka tahaks midagi läliseda, siis lihtsalt see ei õnnestu.

Kareliga koos nikerdamas:


Muidugi minusuguse tshillija jaoks on olulised TP-d ja loomulikult TP, kus saab kooki, urrrrr. Polegi vist peale Haanja100 ja Rõuge tuuri muud võistlust näinud, kus TP-s käiks selline sagimine, kõik tulevad, unustavad hetkeks ratta, lasevad täita pudeleid, naudivad kõik söögilaualt saadavat ja ei kiirusta kuhugi.
Ja loomulikult motiveerivad TP medõed, juba esimes TP-s oli motiveerivat tuge küllaga - " tõusud ja mõõnad, kui siiani oli mõõn, siis nüüd algavad tõusud".
Poolel maal, äkki oli Munamäe tõus, sai Karel oma mootori korralikult põrisema ja sahistas vaikselt eest minema, mina suruma ei hakanud ja nikerdasin rahulikult edasi. Mulle tavapäraselt oli peale 10. kilomeetrit kerge haamer, siis mõned kilomeetrid taastumist ja edasi. Meenutades vana head venetehnikat, millel oli küljes bensiiniga käivitusmootor, vat-vat mul see mootorivärk umbes sarnane, alguses läheb bensu pealt käivitusmootor käima, siristab nii mis kole ja siis tuleb vaikselt suur diisel järgi, kuid vahepeal kui käivitusmootor seiskub ja diisel on just käima läinud, kuid pole veel töösoe, on korraks selline tühi koht sees.  

Rahulik pusimine:

Mõni koht teeb isegi mõtlikuks:


Kui nüüd pisut rajast rääkida, siis see on väga nauditav, Ivar on ikka korralikult kohalikud metsad, mäenõlvad jne läbi tuhlanud ja parimad maasikad ühte kaussi kenasti ritta ladunud, lihtsalt 100% naudingut. Minu polar suutis seal metsade vahel välja lugeda järgmist, madalaim punkt 76 m, kõrgeim 328 m, tõusumeetreid kokku 1525m, laskumist 1490 m. Keskmiseks pulsiks sai 172 ja korra käis rütm 191 juures. Täpsemaid andmeid võib välja lugeda siit: https://www.polarpersonaltrainer.com/shared/exercise.ftl?shareTag=e74310aa83c022ef6ad38875858380ba

Tõusud ja langused:

Lisaks tõusumeetritele on saadaval kaunid vaated:

Raja 85. km jäi kuidagi helgelt meelde, oli tegemist taas ühe muheda tõusupõksuga ja siis see kardetud kramp/krambid kohale jõudsid, polegi vist säärast matsu enne kogenud, mõlemad jalad olid ikka otsast lõpuni täitsa krampis ja tikksirged. Proovisin leevendust saada magneesiumi ampullilt, no ütleme nii, et peale kolmandat ampulli läks asi talutavaks, ei teagi kas oli asi ampullides või lihtsalt kerges taastumishetkes, igal juhul sõit võis uute ootustega alata, kas tulevad kohe uued krabid, kas kolm magneesiumi ampulli korraga avavad kontrollimatult tagaotsa siibri? 
Viimastel kilomeetritel tõusudega olin pisut ettevaatlikum ja väga ei surunud, kuna tugevama surumisega oli tunda, kuidas krabipoiss endast märku andis. 
Viimased 5 kilomeetrit enam ei teadnudki, kuidas parem sõita on, kas püsti või istudes, püsti kangutas kramp ühte kohta ja istudes teist kohta, mõlemad olid üsna ebamugavad. 
Lõpu veeresin Velo Clubbersi sõitja Riho Everiga koos, kes muidugi alguses utsitas mind mööda minema, mainides, et teda kimbutavad krambid, sain kohe vastu lohutada, ühesõnaga tere tulemast klubisse.
Aga kui näed ja üle veered finishist, on hetkega meelest kõik see valu ja enesetunne on kohe 5+, lisaboonust annab rajameistri Ivari tugev käepigistus ja finisheri särk, purgike külma õllekest, tume shokolaad ja tuttavad näod, kes patsutavad õlale ja samaga vastad ka ise, no tegelikult ei oskagi seda päris hästi kirjeldada, seda tunnet peab lihtsalt ise tundma.

Minu poolt suured tänusõnad Haanja100 meeskonnale ja Ivarile, et ta suudab ja viitsib ikka säärast mõnusat/parimat ravikuuri korraldada. 
Lisaks tervitused rajal koos aega veedetud patsientidele.
Kahjuks küll selle ravikuuri patsientide arv on rangelt piiratud, aga kui sa pead ennast vähegi maastikuratturiks, siis julgen 101% väita, et Haanja100 on koht, kus tuleb ära käia! Muidugi sõltuvuse koha pealt vastutust ma enda peale ei võta!
Sõber Janek, kelle ma see aasta suutsin ära moosida ja kohale kutsuda, kommenteeris lõpus nii: "jube äge sõit, ei olnudki ju nii raske ja tõesti tahaks kohe järgmise aasta sõidule kirja panna".

Kohtumiseni juba järgmisel Haanja100 2015. ravikuuril, mina olen juba kirjas.

Palju on räägitud prügist rajal, aga Haanja100 tegi selle ära. Geelipakile võistlusnumber peale, finshis nummerdatud geelipakk/magneesiumi toru vastavasse prügikotti ja peale võistlust loositakse auhind.

Sellel korral palju õnne mulle, 2015 Haanja100-l kirjas ja tasuta!

Copy Haanja100 lehelt: ATV-ga laibakat teinud kõikenäinud Haanja100 Vaimne Isa Silver ütles, et sel aastal oli geelipakendeid vähem kui varem. Ja pidigi olema, sest auhinnalootuses tõid paljud senised prügistajad oma pakid viisakalt loosigeeliprügikastidesse. Kuidas läks ja kes on kolm eeskujulikku ratturit, kes saavad uuel aastal ilma stardimaksuta Haanja100-le, selgub videos. Ise ma ka ei tea veel!!!


https://www.youtube.com/watch?v=VFqYxEO_kCk




Oli näha patsiente, kelle sõit ei pruukinud olla lõpuni kõikse mugavam:


Erilise tähelepanu osaliseks sai üks eriti tugevat ravi vajav Soome patsient, nimelt päev enne sõitu hankis Helsingist teada-tuntud kirpputorilt endale 40 euroga sõiduriista, millega rada läbida ja et lõpuni viisakaks jääda, tegi seda ülikonnas. Säärane ettevõtmine võttis aega ca 8 tundi, käike üks,  pidurit 1 (esikoht sõitis 4:29:59 ja viimane 11:54:34):