Kolm rida mõtteid

Milles point? Veel mõned aastad tagasi võis minu riidevalikus sportliku suunaga riietest leida vast mõne paari nailondresse ja kapuutsiga pusa. Ega rohkem polnud vaja kah, asjad said nagunii ebaotstarbeliselt kasutust (hea mugav õllekest limpsida või poe ees sülitada). Aga vahepeal on ajad muutunud ja ei tea, millest tingitult (vanus, mõni tugev kukkumine, mida ma ei mäleta) on tekkinud vajadus hankida erinevaid riidehilpe, millega saab ka talvisel ajal välistingimustes rattaga sahistada. Mingi hetk sai 25-eurine soojapesu komplekt hangitud, üldiselt soojemates tingimustes võis ju rahul olla ja kuniks pole midagi paremat kasutada saanud, siis ei oskagi tahta. Kuid kuna tõenäolise kukkumise tagajärjel on tekkinud kibe tahtmine läbi aasta rattaga liigelda ja seda ka külmadega, siis tuli hakkata pinda sondeerima. Esimene kokkupuude Bionicuga oli MTB sokkide näol ja kogemus on väga positiivne, tuleb tunnistada, et kodukootud villane sokk konkurentsi pakkuda ei suuda. Kuna ülipositii...

Viimasel ajal on üldsusel kombeks suuremast saavutusest informeerida ka teisi, mis seal siis ikka, teen sama. Äkki saab minu loost keegi motivatsiooni või hoogu juurde ja saab mõne aasta pärast sarnase looga avalikkuse ette astuda. Siis kui olin alles noor ... Noorena oli kaaluga asi korras, olin pigem maalaps ja igal võimalusel mürgeldasin õues. Kindlasti võib väita, et söö palju sa tahad, aga kui veedad enamus aega õues ringi lidudes, siis kaaluhäda ikka naljalt ligi ei tule. Kui nüüd hästi meenutada, siis esimese verstaposti võiks maha panna kuueteistkümnenda eluaasta juurde, sealtmaalt hakkas vaikselt kogunema. 15-16aastasena, kaalu 85+ kg. (pildil vasakul) Möödus kolm aastat ja asi oli muutunud üsna märgatavalt (pildil paremal) Liigume ajas edasi ... Karta on, et paljudel meestel käib 30 juures miski kiiks peast läbi, avastad, et praktiliselt pool elu elatud, muidugi võid noorusest meenutada, kuidas kõigile olid öelnud, et mina nagunii pensini välja ei vea. Aga ...

Ja ongi aeg sealmaal, et on aeg hooaeg vaikselt kokku tõmmata ja mida see siis tähendab? Loomulikult tähendab see 100 kilomeetrit Haanja kuppelmaastikul seiklemist, supermõnusat seltskonda ja kaunist sügismetsa.  Kui see kõik nüüd kenasti kokku võtta, siis ongi tegemist dr. Holdeni ravikuuriga "Haanja100" mõeldud ainult hulludele (Eesti raskeim ühel ringil sõidetav rattamaraton). Et kell 9 startivale ravikuuril olla virk ja kraps, siis tuleb Võrus kohal olla juba reedel. Saabudes võistluskeskusesse tuleb kohe selline imelik nõrkus, jalad hakkavad kohe kuidagi surisema, silme eest jooksevad läbi eelmise aasta helgema hetked, need lõputud tõusud, muda, krambid, TP-de ootus jne.  Staabis käib tavapärane kiire sagimine, mis siin ikka, ümbrik näpu vahele ja pastapartyle. Peale pastapartyt pisut jutuvada vähem ja rohkem tuttavate ratturitega ja kribinal-krabinal hotelli pikutama. Järgmised ärevushetked hakkavad juba hommikul vara pihta, ei teagi kas kell 4-5 on hommik...

Minu jaoks kolmas TRM, 2 korda lühikest sõitnud ja nüüd siis pikk.  Minu ratturielu tegelikult algaski TRM-ga, aasta oli 2012, ratas 26 classic team, alla sõidetud 160 km, startisin viimaste seast ja lõpetasin 700-800 vahel. Eelmisel aastal oli alla sõidetud jämedalt 3000 km, rattaks 29 classic carbon, stardinumber mõni koht alla 500, äkki oligi 499, aga jalga nagu oleks olnud ja kruusakatel kihutamine sobis, seega lõpetasin 12. koha peal. Selleks aastaks võib öelda, et teine hooaeg hakkab lõppema ja tunne/läbisõit (sellel hooajal 8300 km) juba selline, et võiks pika maratoni ära proovida.  Stardinumber sai 719, Elvast Otepääle rattal jalad soojaks, saabudes oli muidugi stardikoridor juba rahvast täis, aga see 100 inimest siia-sinna, las olla. Stardis sel aastal 29 Scott Spark Pro-ga, jaa-jaa ma tean, et FS sellistele radadele ei sobi ja üldse peab ratas olema jäik, ees kõvakahvel jne, aga mul on ikka kombeks singlitel/juurikatel/põldudel kaasõitjatele kurta oma kurba sa...

Suvi on möödunud kiirelt ja suure kerimise kõrval polegi jäänud aega kirjatööga tegeleda, seega võtame mõne reaga hooaja kokku. Nii siis ... Peale ühte vaieldamatult lemmikut Rõuge etappi, on olnud mõned rahulikumad ja kiiremad sõidud. Purustaja Rakke on samuti üks lemmikutest, kuid pisut kurb üllatus oli see, et legendaarsed lõputõusud olid välja jäänud, muus osas enamasti kiiret sõitu, pisut turnimist, eriliselt imevad põllud jne. Muidugi alates Rakkest on alanud minu jaoks paras saaga üksi sõitmise koha pealt, nimelt esimene grupp läheb ja järgmine on aeglane, seega tuleb enamasti veereda üksi, aga pole hullu, saabki parema trenni. Rakkes õnnestus noorte põrguliste vahel ennast paigutada 12. kohale, vanuseklassis 2. koht. Peale Rakket tuli legendaarne kiirendusrada Elva, kuuldavasti olid seal veel mõned metsalõigud asendatud kruusakatega, no tere-tore. Elvale omaselt palav ilm, tohutu surumisega alanud start, mida soosis asfalt, seda jagus seal ikka paljudeks kilomeetrit...

Viimaks jõudis kätte aeg ja üks hooaja lemmikum rada on võistluseks valmis. Võiks öelda, et peaaegu oli kõik imeilus, vaat kui oleks seda vihmakest väheke rohkem olnud, siis oleks tordil ikka korralik kirss peal olnud. Sai küll reede kaarte pandud, sauna tehtud ja muid sarnaseid voodoo värke, kuid midagi läks ikka nihu. Tegelikult polnud hullu, ilm oli super, kergelt pilves, umbes 18 kraadi ja mõõdukas tuul. Reedene ja laupäeva hommikune vihm oli kenasti rada kastnud ja erilist tolmu ei täheldanud. Scania mehed kõik kenasti kohal, maratoni omad valmis ca 800 tõusumeetrit kangutama, lisaks lubatud kilomeetrine juurikasingel, krambilooja "taevatrepp" jms. Poolmaratoni põrgulisi ootas ees 400 tõusumeetrit, kaunid metsasinglid, pisut muda, kiired kruusa- ja asfaldilõigud. Loomulikult ei saa mainimata jätta kolmanda TP koduõlut ja viimase 500 meetri sisse mahtuvat tõusupõksu! Aga jah, rajal oli kõik, mis loodetud, taas sain kinnitust, et Dr. Holden on kena töö ära teinud ja ...

Ajalugu kordub, eelmisel hooajal oli Mulgis ilm just mitte kõige parem ja Kõrvemaal laiatas suure suvega, mille juurde kuulus 30 kraadi sooja. Ja ei ole sellel aastal midagi teisiti, Mulgi oli nii nagu oli, Kõrvemaal taas pilvitu taevas, kraade näitab 26 ja peale, tuulevaiksed metsavaheteed, tolm ja vesi on suurim sõber. Kiired ettevalmistused, maratoni stardile kaasaelamine ja poolmaratoni sõit võib alata, võistlusnumbriks sai seekord 2027, seega taas esimeses grupis. Kuna olin avatud raja sõidu läbi teinud, siis rajast pilt olemas ja plaan suures joones paigas, vähemalt kuni stardi andmiseni, üldiselt ikka nii, et kui klipid sulguvad, viskab pildi ruuduliseks ja igasugused plaanid on meelest läinud. Algatuseks mõned kiired tõusud, palju tolmu, suured kiirused ja nii see 29 kilomeetrit möödus. Suure kummarduse peab tegema kaasvõistlejale 2025, kellega sai vist kogu distants koos läbitud ja see andis kindlasti motivatsiooni mitte tempot langetada, viimasel kilomeetril oli selge, e...

Uus hooaeg 2014 ongi kätte jõudnud ja prooviks taas aeg-ajalt mõned read kirja saada. Kui päris algusesse minna, siis tegelikult on juba käimas Kolmapäevakute sari  http://www.kolmapaev.ee/ Soovitan soojalt kõigile, lisaks proovisin Pandivere rattamaratonil hooaeg alustada, kuid nagu minu puhul kombeks, siis esimest sõitu ikka alustan katkestamisega, taas andis tehnika otsad, kuid sellest pole hullu, siit ju võib järeldada, et Mulgi on teine võistlus ja jõuan kenasti finishisse. Mulgis õnnestus osa saada ka avatud raja sõidust ja selle aasta eesmärgiks sai seatud, et avatud radadel veeren läbi maratoni rajad ja viskan pilgu peale, mis mind järgmisel hooajal ees ootab. Erinevalt Mulgi avatud raja sõidul olnud 20-kraadisest päikesepaistelisest ilmast, oli Mulgi võistluspäeval taevas pilves ja veekraanid lahti, aga kindlasti ei ole see põhjus mitte võistlemiseks, saabki maitsta teisi tingimusi ja libistada tagaotsa. Eelmise aasta töö ja vaev oli mind kenasti paigutanud ...

Kui nüüd hästi meenutada, siis veel peale Tartu rattamaratoni olin kindel, et mul sellist haigust küljes ei ole, mis vajaks Dr. Holdeni iga-aastast raviseanssi. Kuid Kõrvemaal RMK sügismaratonil käis esimese hooga vasakust jalast mingi imelik raks läbi ja viimastel tõusudel tabas mind ilmutus, ma vajan ravi ja kiiremas korras. Sõit tehtud, jagasin ilmutuse kohta infot ka teistega ja oligi asi selge, ainus asi, mis siin aitab, on Haanja100. Egas siis muud, kui sai väheke maad uuritud, imekombel õnnestus veel saada saatekiri ja 27. septembril võis sõit Rõuge poole alata. Ööbimine oli organiseeritud Singli rahva poolt Rõuge külje alla, süüa anti, saun oli olemas ja seltskond väga mõnus. 28. septembri hommikul polnud enam pääsu ja tuli ennast vormi sättida ja 100-kilomeetrilisele raviseansile minna, stardis oli patsiente 500 ringis, start marurahulik, ei mingit rapsimist, selline tunne, nagu kõik läheks hommikusele piimaringile, aga jah, kuhu siin ikka kiirustada, vaja siiski 103 ravi...