Soe, külm või imepesu

Milles point?

Veel mõned aastad tagasi võis minu riidevalikus sportliku suunaga riietest leida vast mõne paari nailondresse ja kapuutsiga pusa. Ega rohkem polnud vaja kah, asjad said nagunii ebaotstarbeliselt kasutust (hea mugav õllekest limpsida või poe ees sülitada).
Aga vahepeal on ajad muutunud ja ei tea, millest tingitult (vanus, mõni tugev kukkumine, mida ma ei mäleta) on tekkinud vajadus hankida erinevaid riidehilpe, millega saab ka talvisel ajal välistingimustes rattaga sahistada.
Mingi hetk sai 25-eurine soojapesu komplekt hangitud, üldiselt soojemates tingimustes võis ju rahul olla ja kuniks pole midagi paremat kasutada saanud, siis ei oskagi tahta.
Kuid kuna tõenäolise kukkumise tagajärjel on tekkinud kibe tahtmine läbi aasta rattaga liigelda ja seda ka külmadega, siis tuli hakkata pinda sondeerima.
Esimene kokkupuude Bionicuga oli MTB sokkide näol ja kogemus on väga positiivne, tuleb tunnistada, et kodukootud villane sokk konkurentsi pakkuda ei suuda.
Kuna ülipositiivne kogemus olemas, siis sai valituks Bionicu spordipesu ning koostöös päkapikkude ja  jõuluvanaga (kahtlaselt isa moodi oli) komplekt ka koju jõudis.

Soe, külm või kurat seda teab, mis ...

Kui juba olemas, siis kohe testima, hommikul alustasin vana pesuga ja tegin ehmatuseks 50 km ning päeva teises pooles uus pesu selga ja minema.
Kraade -3
Kilomeetreid 88
Korralik tuult + mõnus meretuul
Esimese hooga mõnusalt rahulikult jalg käima, külm ei ole, tempot juurde ja juba esimene huvitav tähelepanek olemas: vana pesuga oli pigem mõistlik kiirust 20-23 juures hoida, sest suurema kiiruse juures hakkas tuul läbi käima, uutega vabalt hoog 33 juurde ja häda pole tunda.
Teine hea tähelepanek: põlved püsivad soojad, täpselt nii nagu lubatud on, vanadega oli kohe tunda, kuidas tuul sahistas ja peale sõitu olid jupp aega veel põlved külmad ning kauba peale kerge põlvevalu.
Peale tummisemat surumist tegin üpris tuulise koha peal peatuse, vana harjumuse kohaselt võis arvata, et hakkab kohe jahe, aga võta näpust, kogu keha kenasti soe, aga mitte palav.
Peale väikest pausi uuesti suruma ja tundub lausa uskumatu, et ei hakka külm, pigem on kogu keha täpselt mõnusa temperatuuri juures ja enesetunne ideaalne.
Lagedate peal tuult rünnates oli korra tunne, et kas tõesti nüüd, aga ei, korra nagu kiskus jahedamaks, aga juba mõne hetke pärast oli taas kõik ideaalne, sama tuleb tõdeda ka terava meretuule kohta - ei saanud jagu.
Metsasingli peal sai pulss korralikult lakke lastud, ninast ikka kapsas välja, aga palavuse tunnet kätte ei saanud ja peale singlit lagedale põllu teele jõudes oli täpselt selline tunne, nagu oleks just kuiva riidega toast välja tulnud.
Kodutee viimased 10 km sai tugevalt tuult rammitud ja kui tuppa astusin, oli keha pigem mõnusalt jahe, mitte higine ja palav.
Üpris üllatunud olin, kui pealmised riided maha koorisin ja täheldasin, et pesu on täiesti kuiv, täpselt selline tunne, et keegi on higikraanid kinni keeranud. Võrdluseks: peale hommikust 50 km rahulikku veeremist olid riided nagu märjad põrandapesukaltsud.

Targad kirjad lubavad:
Reguleerida ja hoida kogu keha temperatuuri efektiivse treeningtemperatuuri (37 c.) juures;
Juhib eemale üleliigse higi, kuid jätab nahale vajaliku niiskuse;
Parandab vereringet, lihaste tööd ja tõhustab hapniku transporti kehas;
Vähendab lihaste vibratsiooni, stabiliseerib lihased ja liigesed, tänu millele muutuvad liigutused täpsemaks ja efektiivsemaks;
Painduv kohtades (põlved-küünarnukid) - painutamisel ei muutu riie õhukeseks.

Neid imeomadusi jagub veel, aga ega jõua siia kõiki ka kirja panna, kui huvi, siis tootja kodulehel on kõik täpsemalt kirjas.

Kas nüüd sellest, et ei olnud külm või hoidis tõesti kehatemperatuuri täpselt ideaali juures, oli peale sõitu selline tunne, et teeks veel ühe 88 km otsa.
Võimalik, et tuli lisaenergiat hoopis teistest imefunktsioonidest, kurat nüüd seda teab, eks aeg annab aru, kuid täpselt mõnus temperatuur oli küll ulme, selline tunne nagu miski mehike krutiks termostaati.

Kokkuvõtvalt võib vist taas öelda "Ma ei ole nii rikas, et osta odavaid asju".
Muidugi mingil põhjusel saad ikka öelda seda, kui oled juba mõne odava tootega mööda pükse saanud ja korduvalt ilma põhjata ämbrisse astunud.

Mida täpsemalt ja kust saab?

Valituteks osutusid järgmised asjad:
Sokid: http://www.x-socks.com/x-socks/biking/mountainbike/mountain-biking-water-repellen/135403/detail
Särk: http://www.x-bionic.com/user/vilts/registered-product/energizer-mk2/471980/detail
Püksid: http://www.x-bionic.com/user/vilts/registered-product/energizer-mk2/471989/detail

Kindlasti saab tellida neid asju teada-tuntud online shopidest ja raha jätta väljamaa ärimeestele.
Mina aga viisin raha Hawaii Expressi ja toidan kohalike ärikaid, viimase puhul pole kahju kah, saan Hawaii poiste juurest alati abi, lisaks on läbi aastate väga palju spordiüritusi, kuhu Hawaii õla alla paneb, seega ...
Muidugi võib mainida, et Hawaiis on hind ka parem kui tootja või teistes väljamaistes online poodides.

Vot selline kogemus siis minu sooja, külma või kurat seda teab, mis pesu otsingutest.

Kahel rattal, kahe aastaga -40 kg.

Viimasel ajal on üldsusel kombeks suuremast saavutusest informeerida ka teisi, mis seal siis ikka, teen sama. Äkki saab minu loost keegi motivatsiooni või hoogu juurde ja saab mõne aasta pärast sarnase looga avalikkuse ette astuda.

Siis kui olin alles noor ...

Noorena oli kaaluga asi korras, olin pigem maalaps ja igal võimalusel mürgeldasin õues.
Kindlasti võib väita, et söö palju sa tahad, aga kui veedad enamus aega õues ringi lidudes, siis kaaluhäda ikka naljalt ligi ei tule.
Kui nüüd hästi meenutada, siis esimese verstaposti võiks maha panna kuueteistkümnenda eluaasta juurde, sealtmaalt hakkas vaikselt kogunema.

15-16aastasena, kaalu 85+ kg. (pildil vasakul)

Möödus kolm aastat ja asi oli muutunud üsna märgatavalt (pildil paremal)

Liigume ajas edasi ...

Karta on, et paljudel meestel käib 30 juures miski kiiks peast läbi, avastad, et praktiliselt pool elu elatud, muidugi võid noorusest meenutada, kuidas kõigile olid öelnud, et mina nagunii pensini välja ei vea. Aga nüüd kui 30 ette tuleb, siis on  küll tunne, et 30 ei ole kindlasti pool elu, tahaks ju rohkem ja nüüd tuleb kohe, tegelikult juba eilsest midagi ette võtta.
Tänaseni on ju küll korraldatud, piduvärgid, naudid kokteiliõhtuid, limpsad õllekest ja nii ta läheb.

Läks minulgi umbes nii, vanus tuleb, kaalunumber tiksub juba 130 juures. Tegelikult enesetunne ei olnud väga hull, põlved ja hüppeliigesed tegid vahel väheke haiget, kuid selleks oli ikka hea lohutus olemas: "kunagi sai kukutud mootorrattaga ja eks vana asi teeb haiget" - vabandusi peab ju leidma.

Meenutus enne suurt vehkimist

Kukkusin siis suurelt vehkima ... 

Plaan paigas ja kuna kodu lähedal üks mõnus väike jõusaal olemas, sai algust tehtud jõutegemisega.
Öeldakse, et jõusaal suurem asi kaalulangetamise koht ei ole, aga minu puhul imekombel töötas.
3-4 korda nädalas ja 1.5-2 tundi korraga, kord aktiivsemalt, suvel tagasihoidlikumalt, aga aastaga oli oma 15 kg välja higistatud, samas kaal jäi seisma, ometigi sellel hetkel tundus see hea saavutus ja olin endaga üpris rahul.
Ühel hetkel paar head tuttavat hakkasid sudima, et tule poksima, hea aeroobne trenn ja kauba peale enesekindlus. Mõeldud-tehtud, esimestel kordadel tagasihoidlik, kuid selgus, et Karl Leemani poksiklubis on seltskond superäge ja aeroobne pool väga hea.
Kerge varustuse hankimine ja jõusaali ning poksitrenni miximine võis alata.
Peab tegelikult mainima, et poksimine ikka paneb aeroobse poole täiega proovile, ei suudagi meenutada trenni, kus oleks mõni riideese kuivaks jäänud, higi lausa sorises, samuti hakkas kaal lahinal langema.
Kaalu langemine muidugi motiveeris kenasti ja mingil hetkel läks ikka päris lappama, 3 korda poksi, 3-4 korda jõusaali, puhkus oli teisejärguline.
Kogu selle vehkimise peale sain kaalunumbri 104 kg. peale, seega langust tervelt 26 kg, päris hea, aga ...
Kogu asja juures on suurte tähtedega märksõnad "PUHKUS" ja "LÄBIPÕLEMINE", üht neist eirasin ja teine tuli külla, eks võite ise arvata, kumba eirasin ja kumb külla tuli.

Enne suurt pauku oli ju asi juba enam-vähem

Põlemine ei ole hea, kõik tuksis ...

Kutsuge seda kuidas tahate, läbipõlemine, saavutuse liiga pikaks ajaks nautima jäämine vms, aga fakt on see, et aasta pärast oli kaalunumber taas 130 all. Kaks aastat tugevat vehkimist -26 kg, aasta vedelemist +26 kg ja kui keegi tahab väita, et elu ei ole ebaõiglane, siis natuke nagu oleks.

Põlemine kustutatud, kuid tagajärg pole kõige parem

Uus start ... 

Kuna väiksem kaal tegelikult tekitas mõnusa tunde, siis sai siiski uus eesmärk pandud ja saavutada taas 104 kg, kuna olin täiesti kindel, et 100 on viimane piir ja sealt alla pole võimalik saada, lihtsalt pole ette nähtud.
Järgneva harrastuse puhul pean tänusõnad ütlema heale sõbrale Olavi Kuriksile, surkis, mis ta surkis, aga 2012 septembris olin ma oma esimese rattavõistluse "Tartu rattamaraton" stardis, asi meeldis ja veel 2012 sügisel sai vaikselt maha veeretatud pea 600 kilomeetrit.

Esimene maraton tehtud (pildil paremal)

Talv möödus adra seadistamisega ...

Ja nii algas minu esimene rattahooaeg, lisaks kahel rattal veeremisele võistlustele langes ka päris märgatavalt kaal ja seda puhtalt liikumise pealt, väike õlleke, grill ja kokteil käis ikka asja juurde.
Esimese aasta tulemused said järgmised: 3600 km kahel rattal ja -14 kg.

Eelmisest aastast hea emotsioon veel sees ja talv sai üsna tagasihoidlik. 2014 hooaeg algas juba jaanuari lõpus.

2+2=4 Kaks aastat kahel rattal, tulemuseks -40 kg

Teisel hooajal sai läbitud 10500 km rattal (hooaeg alles käib), osaletud paljudel võistlustel, tutvusringkond on täienenud väga paljude ja toredate rattainimestega ning tänaseks on kaalunumbriks 90 kg. Siinkohal meenub Annely kommentaar ühele pildile "Ma mäletan selgelt Viltsi veendunud väidet, et tema ongi selline, et kaal alla 100kg ei lähegi"
Õnneks rattasõit on hakkanud meeldima ja suisa väga meeldima, eks head emotsiooni ja lisaväärtust on andnud superlahe ratturite seltskond, väga ägedad võistlused üle Eesti ja võimalus olla värske õhu käes ning nautida kaunist loodust.



2012 vs 2014 Tartu Rattamaraton

2 aastat ja mõned kuud peale

Kas olen ainulaadne?

Kindlasti ei ole ma ainulaadne ja ainuke, kes on ratta abil säärast tulemust saavutanud, hetkelgi mõned rattauritest tuttavad, kes on samuti sarnase saaga läbi teinud.

Juurikad ja karsklu ...

Kindlasti mitte, toit olgu ikka toit, kindlasti pean mainima, et burgereid söön täna maru harva, kuna vabal hetkel olen tõenäoliselt veeremas rattaga ja lihtsalt ei satu burksiputkade juurde (ega puudust ei tunne kah).
Päris karsklane kah ei ole, mõni õhtu ikka kerge õlu, vahetevahel ka väike rumm, muidugi tänu paljudele võistlustele on seda rummitamise ja pidutsemise aega üpris vähe.
Kui nüüd pisut ajas tagasi vaadata, siis äkki olen toitumiskordi lisanud, vähemasti hommikusöögi näol, kuna vanasti polnud suurem asi hommikune sööja.

Kas vana hea meestekas kõlbab?

Kui meeldib meestekaga aastas umbes 11500 km läbi uhada, siis pole probleemi, aga ....
Üldiselt on asi nii, et kui on hea ratas, siis meeldib rohkem sõita ja lihtsalt ootad seda hetke, kui saaks taas sõitma minna, ise olen selle tee läbi käinud. Oma vana rattaga oli ikka nii, et sundisid ennast sõitma, järgmisega juba meeldis sõita ja ajaga kaasa minnes, ehk ostest 29 tollise ratta, tekkis olukord, kus lihtsalt tahtsin sõitma minna.
Täna ise oman kaht ratast, üks on täisvedrustusega Scott Spark Pro maastikuratas (MTB) ja teiseks veeremisvahendiks on maanteratas (MNT) Scott CR1 20.
Kindlasti ei ole minu valikud kõige soodsamad ja saab hakkama lihtsamate valikutega, aga minu puhul on nii läinud ning olen valikutega väga rahul.

MTB

MNT

Alternatiivsed võimalused ... 

Kindlasti on olemas palju muid huvitavaid alternatiivseid võimalusi, näiteks dieet, näljutamine, vodoo, nõelade panemine jne. aga üldiselt on asi lihtne, tuleb rohkem liigutada, maha suruda mõte "täna ei viitsi, teen homme" ja aeg-ajalt anda endale väikest puhkust.

Kindlasti ei saa sellega hakkama üksi ...

Mina olen kindlasti väga suurt toetust saanud pere poolt, väga suured tänusõnad pean ütlema oma abikaasale, kes on mind nendest ettevõtmistes toetanud ja võimaldanud aega treeningtundide kulutamisele, rattasõidule on neid kulunud sellel aastal lausa 500 tundi, siia tuleb veel lisada pisut muid treeningtunde, seega jämedalt 600 tundi, 11 tundi nädalas ning aasta pole veel läbi.

Lisaks tuleb tänusõnad saata teele Pirita Hawaii seltskonna poole, eriti Karel Kruuseri ja Kristjan Seppa poole, kes on olnud väga palju abiks rataste valikus, hoidnud rattad sõidukorras ja seda iga kell.

Veel jagub tänusõnu Olavi Kuriksile, kes algatas selle rattahulluse.

Palju uhkeid rõivakaupluseid ...

Kuna garderoob tuli riietest tühjaks visata ja alles jäid ühed lühikesed püksid ning ports t-särke, mis olin suve jooksul soetanud. Tuli aga suunduda riideid hankima ja oh imet, võib sirge seljaga suvalisse poodi sisse trampida ja riideid valima hakkata (täitsa ulme).

130 kg juures oli riiete hankimine ikka paras nuhtlus ja suurem osa riidepoode võis nimekirjast maha kriipsutada ning tuli leppida väga kitsa valikuga.

Kokkuvõtvalt ...

"Kindlasti ei ole võimalik alla 90 kg." Kas täna julgen nii väita, vist mitte.

Teile, kel veel see katsumus ees seisab soovitan järgmist: leidke oma spordiala, mis teile meeldib ka sisuliselt, mitte ainult kaotatud kilode pärast, sest siis käib see trennis käimine palju lihtsamalt. Vältige läbipõlemist. Kõike võib teha, aga mõõdukates kogustes. 

Väheke tummisem pilt kõrgeimast -madalaimast kaalust.

2014 Haanja100 ehk hullude ravi Haanja moodi

Ja ongi aeg sealmaal, et on aeg hooaeg vaikselt kokku tõmmata ja mida see siis tähendab?

Loomulikult tähendab see 100 kilomeetrit Haanja kuppelmaastikul seiklemist, supermõnusat seltskonda ja kaunist sügismetsa. 

Kui see kõik nüüd kenasti kokku võtta, siis ongi tegemist dr. Holdeni ravikuuriga "Haanja100" mõeldud ainult hulludele (Eesti raskeim ühel ringil sõidetav rattamaraton).

Et kell 9 startivale ravikuuril olla virk ja kraps, siis tuleb Võrus kohal olla juba reedel. Saabudes võistluskeskusesse tuleb kohe selline imelik nõrkus, jalad hakkavad kohe kuidagi surisema, silme eest jooksevad läbi eelmise aasta helgema hetked, need lõputud tõusud, muda, krambid, TP-de ootus jne. 

Staabis käib tavapärane kiire sagimine, mis siin ikka, ümbrik näpu vahele ja pastapartyle. Peale pastapartyt pisut jutuvada vähem ja rohkem tuttavate ratturitega ja kribinal-krabinal hotelli pikutama.

Järgmised ärevushetked hakkavad juba hommikul vara pihta, ei teagi kas kell 4-5 on hommik või veel öö, aga mõtted liiguvad juba stardi poole ja uni pole enam see, mis võiks olla. Õnneks on kell jõudnud seitsme juurde ja päästja äratuskell annab märku, et nüüd on aeg. Kõht head ja paremat täis, kiire värskendus, vorm selga ja ongi aeg Kubja juurde starti minna, jebedijeee.

Enne starti täitsa rõõmsad

Stardi juures toimub teada-tuntud melu, palju tuttavaid, ei mingisugust tormlemist stardikoridori, ilm on super ja üldiselt selline relax-värk. Õnneks on esimeses koridoris juba ässad enamasti kohad sisse võtnud ja Kareli plaan päris täide ei lähe, oli ju mõte, et veereme koos Greetega ja teeme pisut vedurit, mulle muidugi tundus see plaan kohe pisut raju. Ühesõnaga see plaan õnneks ei õnnestunud ja Greete aega arvestades oleks tõenäoliselt meie need veetavad olnud (Greete koht 51, naiste 1 ja aeg 5:12:43 väga tubli).

Sõit algas tavapäraselt, ei mingit EC stiilis tallamist, kõik sahistavad vaikselt, jutuvada käib, meeleolu lõbus, aga mis siin ikka paugutada, sõita ju tervelt 100 km. Õnneks jõuan enne metsa keeramist Karelile sappa ja koos veeremine võib alata, seltsis ju segasem ja muidugi kui meid kahte segast kokku lasta, siis suu ju kinni ei seisa, mölapidamatus on meie teine nimi. Muidugi oli ka pahandajaid, vist kiskus huumor vahepeal väga mustaks, aga ma loodan, et keegi päris vodoo-nukku torkima ei hakka ja oleme ikka sõbrad edasi. Millal sa seda möla ikka ajad kui mitte alguses, lõpus on ju ninast kapsas väljas, tatt kleebib ja kui ka tahaks midagi läliseda, siis lihtsalt see ei õnnestu.

Kareliga koos nikerdamas:

Muidugi minusuguse tshillija jaoks on olulised TP-d ja loomulikult TP, kus saab kooki, urrrrr. Polegi vist peale Haanja100 ja Rõuge tuuri muud võistlust näinud, kus TP-s käiks selline sagimine, kõik tulevad, unustavad hetkeks ratta, lasevad täita pudeleid, naudivad kõik söögilaualt saadavat ja ei kiirusta kuhugi.

Ja loomulikult motiveerivad TP medõed, juba esimes TP-s oli motiveerivat tuge küllaga - " tõusud ja mõõnad, kui siiani oli mõõn, siis nüüd algavad tõusud".

Poolel maal, äkki oli Munamäe tõus, sai Karel oma mootori korralikult põrisema ja sahistas vaikselt eest minema, mina suruma ei hakanud ja nikerdasin rahulikult edasi. Mulle tavapäraselt oli peale 10. kilomeetrit kerge haamer, siis mõned kilomeetrid taastumist ja edasi. Meenutades vana head venetehnikat, millel oli küljes bensiiniga käivitusmootor, vat-vat mul see mootorivärk umbes sarnane, alguses läheb bensu pealt käivitusmootor käima, siristab nii mis kole ja siis tuleb vaikselt suur diisel järgi, kuid vahepeal kui käivitusmootor seiskub ja diisel on just käima läinud, kuid pole veel töösoe, on korraks selline tühi koht sees.  

Rahulik pusimine:

Mõni koht teeb isegi mõtlikuks:

Kui nüüd pisut rajast rääkida, siis see on väga nauditav, Ivar on ikka korralikult kohalikud metsad, mäenõlvad jne läbi tuhlanud ja parimad maasikad ühte kaussi kenasti ritta ladunud, lihtsalt 100% naudingut. Minu polar suutis seal metsade vahel välja lugeda järgmist, madalaim punkt 76 m, kõrgeim 328 m, tõusumeetreid kokku 1525m, laskumist 1490 m. Keskmiseks pulsiks sai 172 ja korra käis rütm 191 juures. Täpsemaid andmeid võib välja lugeda siit: https://www.polarpersonaltrainer.com/shared/exercise.ftl?shareTag=e74310aa83c022ef6ad38875858380ba

Tõusud ja langused:

Lisaks tõusumeetritele on saadaval kaunid vaated:

Raja 85. km jäi kuidagi helgelt meelde, oli tegemist taas ühe muheda tõusupõksuga ja siis see kardetud kramp/krambid kohale jõudsid, polegi vist säärast matsu enne kogenud, mõlemad jalad olid ikka otsast lõpuni täitsa krampis ja tikksirged. Proovisin leevendust saada magneesiumi ampullilt, no ütleme nii, et peale kolmandat ampulli läks asi talutavaks, ei teagi kas oli asi ampullides või lihtsalt kerges taastumishetkes, igal juhul sõit võis uute ootustega alata, kas tulevad kohe uued krabid, kas kolm magneesiumi ampulli korraga avavad kontrollimatult tagaotsa siibri? 

Viimastel kilomeetritel tõusudega olin pisut ettevaatlikum ja väga ei surunud, kuna tugevama surumisega oli tunda, kuidas krabipoiss endast märku andis. 

Viimased 5 kilomeetrit enam ei teadnudki, kuidas parem sõita on, kas püsti või istudes, püsti kangutas kramp ühte kohta ja istudes teist kohta, mõlemad olid üsna ebamugavad. 

Lõpu veeresin Velo Clubbersi sõitja Riho Everiga koos, kes muidugi alguses utsitas mind mööda minema, mainides, et teda kimbutavad krambid, sain kohe vastu lohutada, ühesõnaga tere tulemast klubisse.

Aga kui näed ja üle veered finishist, on hetkega meelest kõik see valu ja enesetunne on kohe 5+, lisaboonust annab rajameistri Ivari tugev käepigistus ja finisheri särk, purgike külma õllekest, tume shokolaad ja tuttavad näod, kes patsutavad õlale ja samaga vastad ka ise, no tegelikult ei oskagi seda päris hästi kirjeldada, seda tunnet peab lihtsalt ise tundma.

Minu poolt suured tänusõnad Haanja100 meeskonnale ja Ivarile, et ta suudab ja viitsib ikka säärast mõnusat/parimat ravikuuri korraldada. 

Lisaks tervitused rajal koos aega veedetud patsientidele.

Kahjuks küll selle ravikuuri patsientide arv on rangelt piiratud, aga kui sa pead ennast vähegi maastikuratturiks, siis julgen 101% väita, et Haanja100 on koht, kus tuleb ära käia! Muidugi sõltuvuse koha pealt vastutust ma enda peale ei võta!

Sõber Janek, kelle ma see aasta suutsin ära moosida ja kohale kutsuda, kommenteeris lõpus nii: "jube äge sõit, ei olnudki ju nii raske ja tõesti tahaks kohe järgmise aasta sõidule kirja panna".

Kohtumiseni juba järgmisel Haanja100 2015. ravikuuril, mina olen juba kirjas.

Palju on räägitud prügist rajal, aga Haanja100 tegi selle ära. Geelipakile võistlusnumber peale, finshis nummerdatud geelipakk/magneesiumi toru vastavasse prügikotti ja peale võistlust loositakse auhind.

Sellel korral palju õnne mulle, 2015 Haanja100-l kirjas ja tasuta!

Copy Haanja100 lehelt: ATV-ga laibakat teinud kõikenäinud Haanja100 Vaimne Isa Silver ütles, et sel aastal oli geelipakendeid vähem kui varem. Ja pidigi olema, sest auhinnalootuses tõid paljud senised prügistajad oma pakid viisakalt loosigeeliprügikastidesse. Kuidas läks ja kes on kolm eeskujulikku ratturit, kes saavad uuel aastal ilma stardimaksuta Haanja100-le, selgub videos. Ise ma ka ei tea veel!!!

https://www.youtube.com/watch?v=VFqYxEO_kCk

Oli näha patsiente, kelle sõit ei pruukinud olla lõpuni kõikse mugavam:

Erilise tähelepanu osaliseks sai üks eriti tugevat ravi vajav Soome patsient, nimelt päev enne sõitu hankis Helsingist teada-tuntud kirpputorilt endale 40 euroga sõiduriista, millega rada läbida ja et lõpuni viisakaks jääda, tegi seda ülikonnas. Säärane ettevõtmine võttis aega ca 8 tundi, käike üks,  pidurit 1 (esikoht sõitis 4:29:59 ja viimane 11:54:34):

Tartu rattamaraton 2014

Minu jaoks kolmas TRM, 2 korda lühikest sõitnud ja nüüd siis pikk. 
Minu ratturielu tegelikult algaski TRM-ga, aasta oli 2012, ratas 26 classic team, alla sõidetud 160 km, startisin viimaste seast ja lõpetasin 700-800 vahel.
Eelmisel aastal oli alla sõidetud jämedalt 3000 km, rattaks 29 classic carbon, stardinumber mõni koht alla 500, äkki oligi 499, aga jalga nagu oleks olnud ja kruusakatel kihutamine sobis, seega lõpetasin 12. koha peal.
Selleks aastaks võib öelda, et teine hooaeg hakkab lõppema ja tunne/läbisõit (sellel hooajal 8300 km) juba selline, et võiks pika maratoni ära proovida. 
Stardinumber sai 719, Elvast Otepääle rattal jalad soojaks, saabudes oli muidugi stardikoridor juba rahvast täis, aga see 100 inimest siia-sinna, las olla.

Stardis sel aastal 29 Scott Spark Pro-ga, jaa-jaa ma tean, et FS sellistele radadele ei sobi ja üldse peab ratas olema jäik, ees kõvakahvel jne, aga mul on ikka kombeks singlitel/juurikatel/põldudel kaasõitjatele kurta oma kurba saatust, kui kehv mul sõita on, ratas sööb nii vastikult kõik konarused, paraku saan istudes kerida ja raputavatel kiiretel laskumistel on ratas jube nõmedalt maa küljes kinni jne, vastik-vastik-vastik. 
Noo ja rehvivalikus panin ikka täitsa mööda, continentali X-King 2.25, pidas kuramus jube hästi, vibamist ei olnud, möödusin väga paljudest väliskurve kasutades nagu postist ja lahtise killustikuga osadel erinevaid gruppe vedades ainult muigasin.

Aga sõit mulle üldiselt meeldis, vahepeal küll oli tunne, et peab kiirusenäidu millegi muu peale lülitama, sest see number muutus kole suureks, aga muidu oli mõnus. FS-i nõmedaid omadusi kasutades sõitsin enne asfaldile jõudmist vast 300-400 inimesest mööda, ei hakkanud rada valima ja jõuga kargasin läbi kõige suuremate mülgaste, kasutasin teepeenraid ja isegi pooleldi küntud põllulõike, esimeses TP-s oli kohaks 447. 
Sealt edasi läks sõit vähemalt mulle suure töö tegemise tähe all, grupist-gruppi, mõni minut pausi, uue grupi ette vedama, kerge tempo tõstmine ja kui oli kaugustes uus grupp näha jätsin vanaga hüvasti ja vajutasin edasi jne, jne. 
Enne viimast TP-d sain vedada julge 10 km, peale TP-d jõud rauges ja hakkasin maha jääma, kuid üks härra Hawaii riietes motiveeris kaasa tulema, "tule nüüd, sa vedasid meid nii pikalt ja hästi, ära nüüd küll maha jää, tule-tule". Igal juhul see töötas, leidsin veel mingi jõu ja tallasin pundile järgi. Natuke taastumist ja 5 km enne lõppu hakkasin taas minema, sedakorda küll mitte üksi, oli kaasatulijaid, viimastel kilomeetritel sain veel Bruno kätte ja läksin finishit tegema, aga jalad olid tühjad ja ma ei hakkanud ennast tapma, erinevalt Brunost, kes üle joone veeres sekund varem, kuid sai kohe tervituse tugevatoimelise krabipoisi käest. 
Kogu selle kimamise peale kulus mul 3:00:04, kohaks 334, ise olen rahul, tegemist ju alles teise hooajaga, lisaks olin 2012 sügisel julge 30 kg raskem.

Mõned asjad, mis mulle rajal silma jäid ja tegelikult on läbi hooaja erinevatel võistlustel häirinud (eks neist on räägitud kah, aga kordame mõned üle):
Kui rattal midagi juhtub, mis iganes, siis palun ära hakka probleemi lahendama ideaaltrajektooril, astu sammuke kõrvale.
Kui on tõus, kus sa sõita ei suuda ja plaanid jalastuda, siis palun anna sellest kuidagi teada ja taaskord, jala ei pea punnima sõidujoonel, kindlasti on tagant tulijaid, kes tahaksid sõita.
Kui suures pundis rahulikult tõusu punnime ja korra sinu tagumist ratast ripsan, siis ei ole vaja sõimama hakata, sellega ei muuda midagi paremaks, liiatigi sain isegi apsust aru ja vabandasin kohe.
Metsateel sõitmine kõrvuti ja ühel kiirusel, samas võiksite sõita üksteise tuules, oleks endil lihtsam ja saaks teist rida kasutada ohtuks möödasõiduks või või ära siis torise kui kiirem annab märku, et paremalt ning ratsutab mööda teeäärt sinust mööda. Muidugi tundub see ohtlik, aga no kui sa ei taha eest ära tulla ja ma olen sinust märgatavalt kiirem, siis lihtsalt nii on. 

Aga mis siis ikka, ärgem pikka viha pidagem ja eks 2015 proovime seda ultrakimamist taas ning vaatame, mis siis saama hakkab

Estonian Cup teine hooaeg tehtud!

Suvi on möödunud kiirelt ja suure kerimise kõrval polegi jäänud aega kirjatööga tegeleda, seega võtame mõne reaga hooaja kokku.

Nii siis ...
Peale ühte vaieldamatult lemmikut Rõuge etappi, on olnud mõned rahulikumad ja kiiremad sõidud.
Purustaja Rakke on samuti üks lemmikutest, kuid pisut kurb üllatus oli see, et legendaarsed lõputõusud olid välja jäänud, muus osas enamasti kiiret sõitu, pisut turnimist, eriliselt imevad põllud jne. Muidugi alates Rakkest on alanud minu jaoks paras saaga üksi sõitmise koha pealt, nimelt esimene grupp läheb ja järgmine on aeglane, seega tuleb enamasti veereda üksi, aga pole hullu, saabki parema trenni.
Rakkes õnnestus noorte põrguliste vahel ennast paigutada 12. kohale, vanuseklassis 2. koht.

Peale Rakket tuli legendaarne kiirendusrada Elva, kuuldavasti olid seal veel mõned metsalõigud asendatud kruusakatega, no tere-tore. Elvale omaselt palav ilm, tohutu surumisega alanud start, mida soosis asfalt, seda jagus seal ikka paljudeks kilomeetriteks. Aga õnneks paistis kaugustest suunav märk, mis viis raja lõpuks läbi suure magistraalkraavi metsa vahele ning rahustas vähekenegi sõitu, lisaks hõrendas gruppi ja taaskord pean tunnistama, et esimese grupi tempo oli minu jaoks liig ning tagant polnud tulemas kedagi, seega tuli sõita üksi. 

Umbes 20 kilomeetrit peale starti, kui lühike ja pikk maraton olid liitunud, sain Arvi kätte, kuna Arvi oli juba julge 40 + km tööd teinud, lisaks viimased ei teagi kui palju kilomeetreid gruppi vedanud, aga minul jalg veel hea, siis rabasin Arvil õlast ja motiveerisin teda kaasa tulema, ühesõnaga võtsin ta jõuga grupi eest ära ja vedasin tuules paremaid kohti hankima. Kuuldavasti tuli sellelt sõidult Arvile parim EC koht läbi aja.

Minu sõit tuli välja hästi, ise vähemalt olen rahul, kohaks taas 12 ja vanusklassis ikka teine, Marko Tikku hoiab endiselt jõuliselt VK esimest kohta enda valdustes.

Elvaga võib kokku tõmmata oma puhkusekuu või õigemine rattakuu:

Käes uus kuu ja ees Otepää EC, mis saab tõenäoliselt olema kohutav kimamine, aga ...

Võistluspäev oli saabunud käsikäes koos vihmaga ning  teinud otsuse pisut seda kihutamist piirata, lisaks proovile panna ratturid ja tehnika. Pool hooaeg läbi, seega paras aeg seltskond väheke proovile panna.

Start õnnestus hästi, rada oli üsna omapärane, liivased kruusateed panid pidevalt rehve kiikama, et kas kuramus on tühi või mis toimub, tugeva põhjaga trajektoori polnud kerge leida, kohati polnudki sellist kohta. Metsaradadel ja põldudel nautisin sõitu, kuna pole suurem asi niinimetatud kiire rehvi austaja, siis olin taas sõitmas üsna kärnalise Continentali X-Kingiga, seega rajal uisutavatest kaasvõistlejatest möödumine oli imelihtne.

Aga jah, Otepää mudaüllatus oli rajal veeredes üsna kenasti kuulda, kerge kirumine käiguvahetusel, ragisevad/krigisevad käiguvahetused, pidurdamisest ei hakka rääkimagi. Selge, et peale seda sõitu on rattahooldustel käed-jalad tööd täis ning trossid-kõrid on uus müügiartikkel.

Kui see lugu kokku võtta, siis minul tegelikult läks hästi, isegi väga hästi, kohaks seekord 5 ja vanuseklassis viimaks esimene koht käes.

Rõõmsat meelt jagus ka enne lõppu!

Hakkab lõppema, juba on käes Kalevipoja EC.
Kalevipoja etapp on ju tegelikult kurikuulus oma tõusude ja rabalõikudega, paraku tõusumaasikad jäävad pikale maratonile, mida saan järgmisel hooajal noppida. Rabalõik oli täitsa olemas ja seda nautisin täie raha eest.
Muidugi enne raba oli veel start ja kohutav kruusaralli, sellel korral oli enesetunne hea ja stardis võtsin kohe peagrupile sappa. Paar kilomeetrit tiksusin ja kuna mulle tundus, et tempo pisut madal ning tagant hakkavad teised selga sõitma, siis tegin otsuse, et lähen esimest korda peagruppi vedama ja kergitan tempot. Vedamise jõudu jagus julge 5 km või pealegi ja siis tuli päästja metsatee, kus sain grupi tagaotsa FS-i mõnu nautima minna. Poolel maal läks 10-pealine seltskond siiski oma teed ja edasi veeresin taas üksi, kuid seekord tuli 10 kilomeetrit enne lõppu veel mõnigi selg ees vastu, nende seas vanuseklassi konkurent Tikku (eelmise päeva Fakto oli oma töö teinud).
Üldises joones taas väga rahul, lõpetasin 7. koha peal ja vanuseklassis taas esimene.
Hooaja eesmärk oli püsida 25 seas ja vanuseklassis 10 hulka mahtuda.

Las ta olla ...

Trummide põrinal kätte jõudnud viimane ettapp Jõulumäe ....
Poolmaratonil kõik selge, vanuseklassis 2. koht kindel, üldkokkuvõttes 10.-11. koht paigas.
Lisaks kõik maratoni etappe sõitvad tuttavad muudkui näägutavad "kaua sa lastelt kommi ära võtad", et tule aga pikale ja tegelikult oleks ju vaja uueks hooajaks pisut parem stardinumber ka välja sõita, siis sai see otsus tehtud. "PIKK" maraton siit ma tulen ja utsitajad, hoidke nüüd piip ja prillid.
Kuna oma esimesel pikal maratonil ei taha päris tahaotsa jääda, siis nädal enne tuli minna avatud rada läbi sõitma ja kerge legend ette valmistada, usun, et see oli hea mõte, hea trenn ikka.
Stardinumbriks kirjutati välja 1020, kuid kohapeal arvas peakohtunik, et arvesse võttes erinevaid võistlustulemusi, siis võiksin startida 301 + stardigrupist. Vabandused juba ette pahandajatele, loomulikult on õige alustada nullist jne, aga enda üsna agressiivset sõidustiili arvestades, usun, et sõiduohutuse mõttes on nii parem.
Sõidu algus oli etteaimatavalt kiire, kuigi olin endaga kokku leppinud pisut teisiti -  "rahulikult-rahulikult, jõudu on raja teises pooles vaja" kuid nagu ikka, peale starti viskas silme ette mustad ruudud, peas mingi hull seltskond loosungitega "kõrgemale, kaugemale ja kiiremini" ja nii see asi läks. Tegelikult kuidagi isegi olin suutnud ennast tagasi hoida, sest lõpus veel jõudu jagus ja tunne oli selline, et oleks võinud kuskil veel jõulisemalt vajutada, aga "Oleks" on ju teada tuntud paha poiss.
Finishisse jõudes oli tegelikult mul üllatus üpris suur, kohaks 128 ja vanuseklassis 71, ise vaikselt lootsin, et äkki suudan kuidagi 300 sees püsida, aga läks hoopis nii.

Mõni rida maratonil nähtust ...
Kuna rada oli kitsas, möödumine üsna piiratud, siis oli aega jälgida, mis pikal maratonil üldse toimub. Üllatus oli tegelikult suur, olin alati arvanud, et 300 seas sõitjad on ikka kõik korralikud ässad, kuid pilt oli hoopis teine. Uskumatutes kohtades jalastumised, üsna kiiretes kurvides tohutu hoo maha pidurdamine, juurikatel konkreetne pusimine, kraavidest suutmatus läbi sõita ja liivas laperdamine, poisid-poisid mis toimub. Üldiselt võib välja lugeda seda, et väga palju metsa- ja singlitrenni ikka ei tehta, pigem pühitakse maastikurattalt tolm maha ainult EC võistluseks.
Samas toimub üle eesti palju MTB ühistrenne, üks suur eestvedaja on näiteks Tervisesport, pealinnas lausa üks kuni mitu trennivõimalust nädalas, lisaks Tallinnas Skoda Kolmapäevakud, Pärnus Mölleri Kolmapäevakud.
Ise olen kangematel Kroodi singlitel nii mõnegi ühisõidu korraldanud ja korraldan neid edaspidigi.
Ühesõnaga, rahvas tulge metsa-singlitele, ei ole vaja karta, et äkki on tempo liiga kiire või rada raske, alati ootame kõik järgi ja rasketes kohtades jagame hea meelega näpunäiteid ning kuulame teiste kogemusi ja nii õpime ka ise.

Kroodi trenn

Ja ongi EC hooaeg läbi, poolmaratonil eesmärgid kaunilt täidetud. Maratonil sõit õnnestus täie raha eest ja uueks hooajaks täitsa korralik stardinumber olemas, kuigi 2015. hooaeg paistab tulema üsna kirju. Kuuldavasti on köögi poole peal pada podisema läinud ja nüüd tulemas 2 sarja: Ectonian Cup ja MTBEST. Kuna Rõuge etapp on üks lemmikutest, siis äkki teeb see sarja valimise lihtsamaks.

Loomulikult ei saa öelda, et kogu hooaeg on läbi, TRM ultrakihutamine veel ees ja loooooomulikult tuleb ära tarbida retsept ning oktoobri alguses sõita osa saama Dr. Holdeni ravikuurist koodnimetusega Haanja100.

Kaua oodatud Rõuge EC

Viimaks jõudis kätte aeg ja üks hooaja lemmikum rada on võistluseks valmis.
Võiks öelda, et peaaegu oli kõik imeilus, vaat kui oleks seda vihmakest väheke rohkem olnud, siis oleks tordil ikka korralik kirss peal olnud. Sai küll reede kaarte pandud, sauna tehtud ja muid sarnaseid voodoo värke, kuid midagi läks ikka nihu.
Tegelikult polnud hullu, ilm oli super, kergelt pilves, umbes 18 kraadi ja mõõdukas tuul. Reedene ja laupäeva hommikune vihm oli kenasti rada kastnud ja erilist tolmu ei täheldanud.
Scania mehed kõik kenasti kohal, maratoni omad valmis ca 800 tõusumeetrit kangutama, lisaks lubatud kilomeetrine juurikasingel, krambilooja "taevatrepp" jms.
Poolmaratoni põrgulisi ootas ees 400 tõusumeetrit, kaunid metsasinglid, pisut muda, kiired kruusa- ja asfaldilõigud.
Loomulikult ei saa mainimata jätta kolmanda TP koduõlut ja viimase 500 meetri sisse mahtuvat tõusupõksu!
Aga jah, rajal oli kõik, mis loodetud, taas sain kinnitust, et Dr. Holden on kena töö ära teinud ja paneb aina rohkem Tour de Rõuget ning Haanja100 sõitu ootama.

Nüüd siis pole muud, kui pea kuu aega trenni, vahelduseks äkki Jõelähtme maraton ( http://www.singel.ee ), mõned kolmapäevakud ( http://www.kolmapaev.ee ) ja juba ongi käes Purustaja Rakke rattamaraton, nädalake puhkust jaaaa Tour de Rõuge võib alata http://haanja100.ee/et/tuuri-juhend

Rõuge tulemused said järgmised:
Poolmaraton
Viljar Varik 1:19:05 koht 22, vanuseklass 3
Erti Haava 1:29:38, koht 92, vanuseklass 46
Lauri Paal 1:32:01, koht 129, vanuseklass 68
Edvin Lestman 1:37:21, koht 174, vanuseklass 99
Mati Noode 1:37:37, koht 176, vanuseklass 101

Maraton
Tõnis Krass 3:43:36, koht 657, vanuseklass 358
Avo Kotter 4:01:02, koht 742, vanuseklass 39
Riho Nöps 4:28:00, koht 795, vanuseklass 234

Meeskonna punktid:
71 MAN Sport Team 216
76 Scania Eesti 211

Koondtulemused:
Viljar Varik: punkte 3382, koht 13, VK 2
Erti Haava: punkte 2356, koht 62, VK 28
Lauri Paal: punkte 2107, koht 90, VK 44
Mati Noode: punkte 1983, koht 114, VK 60
Edvin Lestman: punkte 1368, koht 233, VK 129. 2 sõitu

Maraton
Avo Kotter: punkte 2071, koht 638, VK 36 (VK 50)
Riho Nöps: punkte 1896, koht 695, VK 203 (VK 40)
Tõnis Krass: punkte1600, koht 778, VK 430 (VK M) 2 sõitu

Saime kuidagi poolmaratoni põrgulised pildile:

Kerge tõusupõks:

Lükkame vaikselt tuult:

Ja kallis abikaasa tegi kerge motivatsiooni pildi:

Estonian Cup Tallinna rattamaraton Kõrvemaal

Ajalugu kordub, eelmisel hooajal oli Mulgis ilm just mitte kõige parem ja Kõrvemaal laiatas suure suvega, mille juurde kuulus 30 kraadi sooja.
Ja ei ole sellel aastal midagi teisiti, Mulgi oli nii nagu oli, Kõrvemaal taas pilvitu taevas, kraade näitab 26 ja peale, tuulevaiksed metsavaheteed, tolm ja vesi on suurim sõber.
Kiired ettevalmistused, maratoni stardile kaasaelamine ja poolmaratoni sõit võib alata, võistlusnumbriks sai seekord 2027, seega taas esimeses grupis.
Kuna olin avatud raja sõidu läbi teinud, siis rajast pilt olemas ja plaan suures joones paigas, vähemalt kuni stardi andmiseni, üldiselt ikka nii, et kui klipid sulguvad, viskab pildi ruuduliseks ja igasugused plaanid on meelest läinud.
Algatuseks mõned kiired tõusud, palju tolmu, suured kiirused ja nii see 29 kilomeetrit möödus.
Suure kummarduse peab tegema kaasvõistlejale 2025, kellega sai vist kogu distants koos läbitud ja see andis kindlasti motivatsiooni mitte tempot langetada, viimasel kilomeetril oli selge, et noorel sõitjal jalga on ja julge 10-meetrise vahe sõitis sisse nagu naksti, ilus töö.

Kerge hingetõmme, muljetamine tuttavate lõpetanutega ja hakkasidki riburada mööda saabuma teised tiimikaaslased, algatuseks taas hea sõidu teinud Erti, kes tegi praktiliselt 300-kohalise paranduse võrreldes eelmise aastaga, üsnagi kanna peale astus Lauri ja polnud vaja kaua oodata, kui kohal oli ka Mati.
Martoni poisid võitlesid 30 kilomeetrit pikema distantsi ja kuuma päikesega, kuid finisheerusid kõik kenasti.

Kõrvemaa tulemused said järgmised:
Poolmaraton
Viljar Varik 1:09:28, koht 14, vanuseklass 3
Erti Haava 1:20:29, koht 77, vanuseklass 44
Lauri Paal 1:24:13, koht 117, vanuseklass 70
Mati Noode 1:27:05, koht 153, vanuseklass 97

Maraton
Tõnis Krass 2:53:11, koht 725, vanuseklass 388
Avo Kotter 3:04:11, koht 824, vanuseklass 52
Riho Nöps 3:25:06, koht 899, vanuseklass 280

Meeskonna punktid:
74 Scania Eesti 70
77 MAN Sport Team 67

Koondtulemused:
Viljar Varik: punkte 2268, koht 13, VK 2
Erti Haava: punkte 1570, koht 69, VK 33
Lauri Paal: punkte 1383, koht 106, VK 59
Mati Noode: punkte 1309, koht 130, VK 76
Edvin Lestman: punkte 692, koht 362, VK 212. 1 sõit

Maraton
Avo Kotter: punkte 1322, koht 703, VK 40 (VK 50)
Riho Nöps: punkte 1200, koht 778, VK 228 (VK 40)
Tõnis Krass: punkte766, koht 1003, VK 531 (VK M) 1 sõit

Nüüd aega kolm nädalat trenni teha ja siis kohtume juba Rõuges.
Õhku jääb küsimus, mis teeb ilm, kas taas kordub ajalugu ja saame nautida korraliku suvekuuma.

 

Estonian Cup 2014 Mulgi

Uus hooaeg 2014 ongi kätte jõudnud ja prooviks taas aeg-ajalt mõned read kirja saada.

Kui päris algusesse minna, siis tegelikult on juba käimas Kolmapäevakute sari http://www.kolmapaev.ee/

Soovitan soojalt kõigile, lisaks proovisin Pandivere rattamaratonil hooaeg alustada, kuid nagu minu puhul kombeks, siis esimest sõitu ikka alustan katkestamisega, taas andis tehnika otsad, kuid sellest pole hullu, siit ju võib järeldada, et Mulgi on teine võistlus ja jõuan kenasti finishisse.

Mulgis õnnestus osa saada ka avatud raja sõidust ja selle aasta eesmärgiks sai seatud, et avatud radadel veeren läbi maratoni rajad ja viskan pilgu peale, mis mind järgmisel hooajal ees ootab.

Erinevalt Mulgi avatud raja sõidul olnud 20-kraadisest päikesepaistelisest ilmast, oli Mulgi võistluspäeval taevas pilves ja veekraanid lahti, aga kindlasti ei ole see põhjus mitte võistlemiseks, saabki maitsta teisi tingimusi ja libistada tagaotsa.

Eelmise aasta töö ja vaev oli mind kenasti paigutanud esimesse stardikoridori ja numbriks oli 2039. Start läks üsna hästi, esimene korralik tõus õnnestus liidergrupi sabas püsida ja seda rõõmu jagus umbes 10 km jagu, siis tuli noortele alla vanduda ja tuli kerge haamer ära, õnneks taastumine oli kiire ja sai teises grupis edasi veereda.

Rada oli valdavas osas kiire, alguses vähe pikem tõusupõks ja lõpus mõned järsemad tõusud, mis vajasid suuremat pingutust.

Finishisse õnnestus saabuda 1:22:43 ajaga, kohaks 25 ja vanuseklassi 5. koht, eesmärk selleks hooajaks sai pandud püsida 30 seas ja vanuseklassis tahaks mahtuda 10 hulka.

Scania punt on see hooaeg täienenud ja nüüd on meid 8 koos, seega õnnestub vast MAN-i meestele kanna peale astuda :)

Tiim sai kokku selline:

Viljar Varik poolik

Erti Haava poolik

Edvin Lestman poolik

Lauri Paal poolik

Mati Noode poolik

Tõnis Krass maraton

Riho Nöps maraton

Avo Kotter maraton

Erti on võrreldes eelmise aastaga läbi teinud korraliku muutuse (vast on allakeritud kilomeetrid selles süüdi) ja tundub, et sellel hooajal oleks nõme loota mitte 100 sisse mahtumist, eelmine hooaeg oli pigem selline 300 kandis väntamine.

Edvin, hoolimata oma vigasest põlvest, mis vist ei tahagi paraneda, on taas rajal ja kuuldavasti maitses seekord sadul paremini kui eelmise aasta avasõidul.

Lauri, meie uus põrguline, hooaeg esimene, seega tuleb alustada lõpust ja vaadata, mis saama hakkab.

Mati  (Edvin-Erti-Tõnis) Noode hakkab see hooaeg oma nimele punkte korjama ja seda siis poolmaratonil.

Tõnis, juba teada-tuntud, surub endiselt maratoni, lisaks veedab aega mootoriga kaherattalisel.

Riho ja Avo, Lõuna-Eesti esindajad, palju ma neist ei tea, aga hooaeg peaks olema esimene ja valikuks sai maraton.

Mulgi tulemused said järgmised:

Poolmaraton

Viljar Varik 1:22:43, koht 25, vanuseklass 5

Erti Haava 1:33:01, koht 107, vanuseklass 57

Edvin Lestman 1:36:28, koht 158, vanuseklass 88

Lauri Paal 1:39:25, koht 197, vanuseklass 115

Mati Noode 1:42:35, koht 235, vanuseklass 144

Maraton

Avo Kotter 3:51:48 koht 836, vanuseklass 53

Riho Nöps 4:21:36 koht 883, vanuseklass 257

Meeskonna punktid:

71 MAN Sport Team, punkte 73

79 Scania Eesti, punkte 65 

 

Dr. Holdeni ravikuuril, ametliku nimetusega "Haanja100" 2013.

Kui nüüd hästi meenutada, siis veel peale Tartu rattamaratoni olin kindel, et mul sellist haigust küljes ei ole, mis vajaks Dr. Holdeni iga-aastast raviseanssi.
Kuid Kõrvemaal RMK sügismaratonil käis esimese hooga vasakust jalast mingi imelik raks läbi ja viimastel tõusudel tabas mind ilmutus, ma vajan ravi ja kiiremas korras. Sõit tehtud, jagasin ilmutuse kohta infot ka teistega ja oligi asi selge, ainus asi, mis siin aitab, on Haanja100.

Egas siis muud, kui sai väheke maad uuritud, imekombel õnnestus veel saada saatekiri ja 27. septembril võis sõit Rõuge poole alata. Ööbimine oli organiseeritud Singli rahva poolt Rõuge külje alla, süüa anti, saun oli olemas ja seltskond väga mõnus.

28. septembri hommikul polnud enam pääsu ja tuli ennast vormi sättida ja 100-kilomeetrilisele raviseansile minna, stardis oli patsiente 500 ringis, start marurahulik, ei mingit rapsimist, selline tunne, nagu kõik läheks hommikusele piimaringile, aga jah, kuhu siin ikka kiirustada, vaja siiski 103 ravikilomeetrit läbida ja kiirus pigem vastupidavuseks ja jõuks ümber kabetada.
Nagu juba mainitud, siis sõit algas rahulikult, Suure-Munamäe tõusul sai kenasti punane lips ette vändatud, esimesel suuremal laskumisel kiire kodujooks (üle lenksu).
10 km juures oli selge, et taas on mingi jama pedaaliga, õnneks oli Singlite meeskond koos tööriistakohvriga tee ääres ja seal sai natuke midagi tehtud, sõna otseses mõttes "midagi tehtud", igal juhul sellest midagi paremaks ei läinud ja järgnevad 93 kilomeetrit tuli sõita pedaaliga, mis käis jalastumisel lihtsalt võlli otsast ära ning polnud vajadust klipist lahti tehagi :).
Rada oli ikka täitsa super, vähemalt minusuguse amatööri jaoks, üsnagi kiirelt sai selgeks, et "kui" finishi lippu näen, siis vaevalt enam mingit jõuraasu üle on.
TP-d olid hoopis teistmoodi kui Samsungil kihutades, uskuge või mitte, aga TP-s oli rattureid ja neid oli palju, kes sõi, kes timmis ratast, määris ketti, pesi jne. Muidugi olid TP menüüd väga tasemel, super äge.
Rajal oli samuti elu ägedaid hetki kamaluga, kõiki jõuagi kohe meenutada ja ega saa kõike ära ka rääkida, muidu uutele patsientidele ei jäägi avastamisrõõmu.
Minule jäi kõige ehedamalt meelde üks järjekordne pikk ja vaevaline tõus, kus oli lisaboonuseks kerge savine ja libe pinnas, samas oli pedaalitav, kerge lips juba ees, lõppu veel ei paista, kuid silt oli olemas, kirjaks "Mis kuradi mägi see on?" No tõesti, mis kuradi mägi see on, mis ei lõppe, viimaks kui paistis lõpp, oli uus silt "See ongi Kuradi mägi!" Selliseid väga huumorikaid ja motiveerivaid infotahvleid rajal ikka jagus ning tänu nendele võib olla saigi kenasti finishisse jõutud.
Loomulikult on värskelt meeles taevatrepp, no oli see ikka minemine, kui tõesti taevasse pääsemine päriselt ka nii raske on, siis mina jääks selle Kuradi mäe juurde ja oleks vana Kuradiga täitsa nõus.
Üldiselt võib öelda, et rajal neid kohti piisavalt, kus lihtsalt mõtlesin, et mida ma siin teen ja miks ma siin olen, tegelikult ma ei ole ju nii haige.
Viimased 10 kilomeetrit läksid juba kuidagi lihtsamalt, tagumik oli tundetu, käed-jalad ei tundnud enam midagi, lihtsalt väntasin, kuid kui ületasin finshijoone, oli asi kohe selge, see oligi selle hooaja kõige ägedam sõit ja ma ei kahetse mitte raasugi, et selle saatekirja vastu võtsin ja raviseansist osa võtsin, pigem oli kohe küsimus, kust ja kuidas saaks järgmiseks aastaks uue saatekirja, sest jutuks olnud ilmutus või haigus on igal juhul krooniline ja vajab edaspidi kindlasti ravi.

Õhtu möödus Singli rahva mõnuses seltskonnas, korralik kehakinnitus, kerge mõdu, taastav rumm, pokker ja rajalt parimate palade ümberjutustus.7:32:21

Esimese seansi numbrid said sellised: aeg 7:32:21, kohaks 315.
Sõidujälg sai järgmine: http://www.endomondo.com/workouts/251409623/2256564

Kohtumiseni 2014 Haanja100 kroonilise haiguse ravikuuril.

Retsept

 Ettevalmistused:

 Tehtud

 93 km selle pedaaliga

Fantastiline seltskond