Viimased paar nädalat on möödunud kuidagi kõhklevalt ja teisalt suures ootuses olles.
Kuna rattasõit on viimasel ajal aina rohkem ja rohkem maanteele liikunud, siis maastikusõit on kuidagi väga tagaplaanile jäänud.
Eks ole vahepeal omatud paksude rehvidega fati, cyclo ratast, isegi üks trail-i ratas rippus naela otsas pea aasta.
Fat kuidagi ei olnud ikkagi minu teema, sai ju seda proovitud, kui Eestis suurelt levima hakkas, kuid ei, läks turgu.
Hiljem juhuslikult oo kõikvõimsast Facebookist sai taas hää hinnaga Scotti 3 generatsiooni fat ligi võetud ja mõeldud, et las ripub, ega ta leiba küsi ja kui tuhin tuleb, hea võtta. Kuid siiski, kui aasta jagu enamalt seisis, mõtlesin, et eks see ikka ratta suhtes nõme ole ja vast tahab keegi ta ikkagi sõitma viia ning nii ta uuele omanikule läks.
Seega läks kuidagi nii, et rattaparki sai kuuluma maantee rocket ja gravel tüüpi ratas, tagamõttega "talveratas", kiirem kruusarallikas ja üsna comfort, seega saab singlitel ka hakkama ja kui ilmad kehvad, plaks pikad porlad peale ja elu jätkub.
Aga kuna algus MTB pealt hoo sisse sai, siis tundus ikkagi loogiline, et üks kaheamordiline ehk FS velo peaks olema. Valituks sai Canyoni Neuron, selline pigem traili ratas, pika amordikäiguga ja üsna mugav tugitool ehk siis naljalt rada ei leia, kus peaks tagaotsa kergitama. Aga jah, kuna aastaga sai kogutud tagashoidlik 250 kilomeetrit, siis tundus samuti aus leida uus omanik, kes ratast rohkem sihtotstarbeliselt tarbib.
Aga nüüd asja juurde, kõhklused, värinad, ootused ehk minu viies Canyon...
Äkki kaks sõna üldse, et miks juba viies Canyon?
Eks inimene tahab ikka vaheldust ja nõuka ajast tulles ei taha, et kõigil oleks ühesugune koolivorm.
Ühel hetkel muutub kuidagi tüütuks, kui suuremal ühisveeremisel rataste puhul pole peale rehvikulumise või heal juhul pudelikorvi enam midagi võrrelda. Automaailmast hea ütlus, et kõigil on see üks ja sama hallmetallikturbodiisel.
Seega kuidagi läks nii, et üks ammu-ammu haudunud plaan Canyon prooviks võtta sai mega kiire ja hoogsa käigu sisse ja nii ongi läinud, et viimase pooleteise aasta jooksul on meie perre lisandunud juba viies Canyon aka Kännjoon. Liis Tuur ütles kord kenasti "Once a Canyon, forever Canyon".
Aga jah, kuna Neuron leidis uue omaniku ja saab nautida Vooreka radu, siis minu sõjaplaan läks siiski nii, et midagi võiks ikkagi metsa jaoks olemas olla, harva kui metsa satun, on emotsioon ainult positiivne.
Ja nii ma siis taaskord ennast Canyoni lehel scrollimas avastasin, ei-ei see ei olnud teadlik tegevus, lihtsalt aju ja käsi ei olnud nendel hetkedel ühenduses ja käsi tegi, mida ise tahtis. Filtris tuvastasin mingil hetkel Canyon Lux, oo seda ma ju tegelikult kiibitsesin ka aasta tagasi, kurja, mis siis ikka, peab ära proovima, elame ju korra. Eks kindel soov siiski kaks amorti ja Canyon üks väheseid, mis võmaldab 2 joogipudelit raamile panna.
Valikusse sai pandud kaks mudelit, 1. valik Sram grupp, Maxxis rehv ja RockShox amordid, 2. valik Shimano grupp, Schwalbe rehvid ja Fox amordid. Siin kohal tundus 1. valik lihtne, aga ...., krt äkki peaks mingi suunamuutuse ära proovima, miks mitte proovida Shimano ja Fox-i kooslust ja äkki saan taas sõbraks Schwalbega. Kuidagi on nii läinud, et mingil hetkel Sram kuidagi tallas oma asjadega eest ära ja jätsin minagi Shimano sinna paika, samuti pole erilist lugupidamist olnud Fox-i amortide osas ning mingil hetkel muutusid Schwalbe rehvid üsna juraks, valikus ainult väga sile ehk minu jaoks maanterehv ja next level oli juba nii kärnaline, et anna kannatust.
Pisut kodutööd ja tuvastasin, et Schwalbe on Racing Ralph-ga läbi teinud uuenduskuuri ja rehvile on ilmunud muster ning esijooksul minu jaoks uus rehv Racing Ray, mis piltide järgi tundub vägagi sobiv ette ja antud kombo üldse paistab kuidagi hästi kiiremaks singlisõiduks hea olema.
Lisaks kodutöö näitab, et Fox-i vedrustus tundub samuti üpris hää, edeamorti suisa nimetaks eriliseks, justkui oleks kõik Fox-i head omadused ühte patta pandud, ehk siis Fox 2021 Performance Elite Step-Cast Series 34 Float 110 mm, Fit4, 2 pos lülitus lenksult, tagaotsa hoiab maas 2021 Float DPS Perfomance ELITE, 2 pos lülitus lenksult ja väidetavalt loodud Canyon Lux mudelile. Ühesõnaga täpsemad mudeli andmed lisan loo lõppu.
Uuritud-puuritud, sõbrad Dr. Google ja Dr. YouTube abiks, võtsin riski ja valisin valiku 2 ehk Shimano/Fox/Schwalbe. Tellimus koos ja lukus ning ootamine võib alata.
Muide, enamus mudeleid annavad saadavuseks 2021 jaanuar-märts, tõenäoliselt on selle taga maailma hetke olukord ja üsna niru komponentide saadavus kõigile, aga mina ometigi tahan oma esimese sõidu 2021. aasta mudeliga teha aastal 2020.
Ootamine-ootamine ja lõpuks...
Kuus päeva ootamist ja UPS käiski külas.
Ja nüüd see kõikse pidulikum hetk, lahtipakkimine ja kokkupanek.
Tundub naljakas, aga see on üks vägagi äge tegevus, silmas pidades, et lihtsalt rattapoest ostes seda kogemust ei saa ning reeglina ei saa ka paljusi asju kaasa, mis kastis olemas on, ala amordipump, erinevad helkuri lahendused, karbonmäärded, juhendid, käsiraamatud jne, eks need tavapoes tihtipeale leiavad tee mehaaniku sahtlisse.
Lisaks on Canyon pisut selline Apple stiilis, pakendatud stiilselt/kenasti, et emotsioon ikka esimesest hetkest oleks vauuuu, no igal juhul see on äge ja soovitan soojalt korra elus ära proovida.
Kokkupanek ise on imelihtne, kõik vajalik kaasas, samuti erinevad juhendid, lisaks peale tellimust saabub e-mail, kus viide videole, mis näitab väga hästi, kuidas ratas sõidukorda seada.
Kuna teadu pärast ratta mehaaniline pool ei ole mulle võõras, siis loomulikult läks esimese hooga pukki, sisekad välja, Stans race sealant asemele, strateegilised kohad lahti, vajalik lisamääre, kuigi olin üsna üllatunud, et nii kael kui ka keskjooks olid ok, määret täpselt parjalt ja poleks olnud vaja tegeledagi.
Paraku see on asi, mis paljudel rattabrändidel üsna logiseb, olen võtnud lahti üsna värskeid, tuntud brändide ja olematu läbisõiduga rattaid ning pilt on olnud kurb, hea, kui laagriski mingi määre on olemas.
See üldjuhul tähendab seda, et üks pisut märjem sõit ja vesi ning pori leiab oma tee laagri vahele ning protsess roostetamine algab kohe.
Loomulikult kõige muu kõrvale kerge ülekande puhastus (uuel rattal on see easy) ning Wax/PTFE tutikas kett #kettpuhtaks leidis oma koha kiiresti.
Aga kaua sa kannatad, eriti kui ilmataat on minu poolt...
Kerge rehvirõhu kontroll, multikultitööriist tasku ja metsa - armas koduradade rägastik Kroodi/Lastekangru/Ülgase ootab.
Suhteliselt esimesel singlil emotsioon aina kerib, super lux. Vedrustus mõnus, paar klikki reboundi regulli ja ideealne, ei mingit põrkamist ega kokkupakkimist, kuulda on ainult mõnusat vaikset sutsumist, mis annab märku, et amordid teevad kenasti oma tööd. Peaks ära mainima, et lukustus on üsna konkreetne, vajutad lukku ja teeb ikka päris jäigaks, selline tunne, et lase või rehvi pehmemaks.
Schwalbe rehvivalik, tuleb tõdeda, on hea, kiire, vabaveeremine viisakas, pidamine sügiseselt libedatel singlitel üllatav, kindlasti kannatab juurde keerata, aga hetkel isegi ei julgenud või ei tahtnud piire kompama hakata.
Shimano Deore XT käiguvahetus on viiskas, isegi üllatavalt hea, kiire, konkreetne ja 32/10-51valik juba kindlasti hätta ei jäta, tõenäoliselt 32 saab asendatud 34 ovaalse hammakaga ja esialgne Sram AXS 1x12 võib ootele jääda. Mine sa tea, äkki Shimano võtab kätte ja tuleb lõpuks välja 1x12 juhtmevaba lahendusega MTB jaoks, nimelt MNT juhtmevaba lahenduse 2021 saab (olgu kõrgemad jõud tänatud).
Häiriv lugu minu jaoks on triger, mida paraku käepärasemaks reguleerida ei õnnestu, ainus lahendus on pidurilingi asend mulle ebameeldivaks muuta, aga see ei ole lahendus. Peab pisut süvenema, äkki õnnestub eraldi klambriga panna.
Aga noh, ratas ja see kombo ise, kurja, mulle meeldib, konkreetne, hea juhitavus, possa vähemalt mulle väga mugav, selline tunne, et mine või üle saja aasta EC või MTBEST lehele scrollima, kolmapäevakud juba mõlguvad peas.
On mis on, aga üle pika aja jälgin kõiksugu maailmama ilmaennustusi ja ootan uut sõitu, paraku päris vihmaga ja porirallile siiski ei kipu kuidagi minema.
Plussid ja miinused, viimaseid nagu polegi, väljaarvatud triger, seega see rubriik jääb vahele
Tegelikult emotsiooni võiks isegi välja tuua, see on ülipositiivne. Kui oma rattad ritta panna, siis paneks esimest kohta jagama Canyoni Endurace-ga.
Tehnilised andmed on järgmised...
Mudel: Canyon Lux CF 7.0 2021 Size M
Grupp: Shimano Deore XT M8100 1x12 (32/10-51)
Kett: Shimano Deore XT 12s, Hyperglide+, SIL-TEC + @kettpuhtaks WAX/PTFE
Jooksud: DT Swiss XR 1700 SH12 ja DT Swiss XR 1700
Rehvid: Ees Schwalbe Racing Ray SR TLE ADDIX (rõhk 1.7 bar.)
Taga Schwalbe Racing Ralph SR TLE ADDIX (rõhk 1.9 bar.)
Sadulapost: DT Swiss D 232
Pidurid: Shimano Deore XT M8100
Kettad: Shimano RT86 160 ja 180 mm
Esiamort: Fox34 Stepcast Perfomance Elite Remote, 110 mm, Fit4
Tagaamort: Fox34 Float DPS Perfomance Elite Remote, 55 mm.
Pedaalid: Crankbrothers Eggbeater 2 (kaal manas ette 281 grammi)
Stem: Race Face Day
Lenks: Race Face Ride flatbar
Gripid: Ergon GA20
Kaalulugu järgmine: 11.78 kg -sisekad +281 grammi pedaalid ehk siis ümmarguselt 12 kg.
Ja et metsas mõnus oleks, siis lõpuks ometi Norra kalameeste töövorm Dirtlej ...
Eks ole pikalt vaadatud, et need maailmama maastikumehed ja naised, eriti Fatbikersid, kannavad miskit kummalist vormi, säärane tunne, et on kambaga ühe suurema Norra kalameeste bande pikali jooksnud ...
Käisin ju suisa Fatbikersite sügispäevadel Narvas, oma silmaga lähemalt seda ilmaimet kaemas.
Mis seal ikka, pisut chati ühega ja teisega, pisut uurimist interneedusest ja hakkas asi selgemaks saama, ei olegi mingi kalameeste töövorm, tegemist täitsa ratturitele mõldud äärmiselt nutika riideesemega ehk Dirtsuit
Kuna enam päris iga ilmaga ratta selga ei roni, siis jäi valikusse Dirtsuit Classic, eks kui jääb puudu, siis tuleb Pro peale kolida.
Aga Classic lubab 10000 mm veekindlust, 10000 g/m2 24h tuuekindlust, omab kuute temperatuuri reguleerimisava, annab päris korraliku tuulekindluse, aga samas on hingav, pestav ala aiavoolikuga, pesumasinas ax 30 kraadi ja kuni 400 rpm.
Kerge testride Kroodil tehtud, nahk märjaks aetud, töötab. Singlitel mõned tuulutusavad lahti (tänase -4 kraadiga piisas kahest avast) ja täitsa mugav, tuulepealsel maal avad kinni ja on üsna kohe tunda, kuidas keha saavutab mugava temperatuuri, äge värk.
Noh mis ma oskan öelda, kurinahad ikka oskavad häid asju valmis traageldada, julgen kahtlejatele soovitad küll, tõsiselt väärt värk.
Suured tänud ja kummardu Hawaii Expressile & Grishale!
Mõned viited:
Canyoni rattavalik (kui haudub plaan, aga mingis osas kahtled, siis kirjuta ja küsi, vastan meeleldi)
Aitab sõnadest, las pildid pajatavad edasi ....
