teisipäev, 23. september 2014

Estonian Cup teine hooaeg tehtud!

Suvi on möödunud kiirelt ja suure kerimise kõrval polegi jäänud aega kirjatööga tegeleda, seega võtame mõne reaga hooaja kokku.

Nii siis ...
Peale ühte vaieldamatult lemmikut Rõuge etappi, on olnud mõned rahulikumad ja kiiremad sõidud.
Purustaja Rakke on samuti üks lemmikutest, kuid pisut kurb üllatus oli see, et legendaarsed lõputõusud olid välja jäänud, muus osas enamasti kiiret sõitu, pisut turnimist, eriliselt imevad põllud jne. Muidugi alates Rakkest on alanud minu jaoks paras saaga üksi sõitmise koha pealt, nimelt esimene grupp läheb ja järgmine on aeglane, seega tuleb enamasti veereda üksi, aga pole hullu, saabki parema trenni.
Rakkes õnnestus noorte põrguliste vahel ennast paigutada 12. kohale, vanuseklassis 2. koht.


Peale Rakket tuli legendaarne kiirendusrada Elva, kuuldavasti olid seal veel mõned metsalõigud asendatud kruusakatega, no tere-tore. Elvale omaselt palav ilm, tohutu surumisega alanud start, mida soosis asfalt, seda jagus seal ikka paljudeks kilomeetriteks. Aga õnneks paistis kaugustest suunav märk, mis viis raja lõpuks läbi suure magistraalkraavi metsa vahele ning rahustas vähekenegi sõitu, lisaks hõrendas gruppi ja taaskord pean tunnistama, et esimese grupi tempo oli minu jaoks liig ning tagant polnud tulemas kedagi, seega tuli sõita üksi. 
Umbes 20 kilomeetrit peale starti, kui lühike ja pikk maraton olid liitunud, sain Arvi kätte, kuna Arvi oli juba julge 40 + km tööd teinud, lisaks viimased ei teagi kui palju kilomeetreid gruppi vedanud, aga minul jalg veel hea, siis rabasin Arvil õlast ja motiveerisin teda kaasa tulema, ühesõnaga võtsin ta jõuga grupi eest ära ja vedasin tuules paremaid kohti hankima. Kuuldavasti tuli sellelt sõidult Arvile parim EC koht läbi aja.
Minu sõit tuli välja hästi, ise vähemalt olen rahul, kohaks taas 12 ja vanusklassis ikka teine, Marko Tikku hoiab endiselt jõuliselt VK esimest kohta enda valdustes.

Elvaga võib kokku tõmmata oma puhkusekuu või õigemine rattakuu:

Käes uus kuu ja ees Otepää EC, mis saab tõenäoliselt olema kohutav kimamine, aga ...
Võistluspäev oli saabunud käsikäes koos vihmaga ning  teinud otsuse pisut seda kihutamist piirata, lisaks proovile panna ratturid ja tehnika. Pool hooaeg läbi, seega paras aeg seltskond väheke proovile panna.
Start õnnestus hästi, rada oli üsna omapärane, liivased kruusateed panid pidevalt rehve kiikama, et kas kuramus on tühi või mis toimub, tugeva põhjaga trajektoori polnud kerge leida, kohati polnudki sellist kohta. Metsaradadel ja põldudel nautisin sõitu, kuna pole suurem asi niinimetatud kiire rehvi austaja, siis olin taas sõitmas üsna kärnalise Continentali X-Kingiga, seega rajal uisutavatest kaasvõistlejatest möödumine oli imelihtne.
Aga jah, Otepää mudaüllatus oli rajal veeredes üsna kenasti kuulda, kerge kirumine käiguvahetusel, ragisevad/krigisevad käiguvahetused, pidurdamisest ei hakka rääkimagi. Selge, et peale seda sõitu on rattahooldustel käed-jalad tööd täis ning trossid-kõrid on uus müügiartikkel.
Kui see lugu kokku võtta, siis minul tegelikult läks hästi, isegi väga hästi, kohaks seekord 5 ja vanuseklassis viimaks esimene koht käes.


Rõõmsat meelt jagus ka enne lõppu!


Hakkab lõppema, juba on käes Kalevipoja EC.
Kalevipoja etapp on ju tegelikult kurikuulus oma tõusude ja rabalõikudega, paraku tõusumaasikad jäävad pikale maratonile, mida saan järgmisel hooajal noppida. Rabalõik oli täitsa olemas ja seda nautisin täie raha eest.
Muidugi enne raba oli veel start ja kohutav kruusaralli, sellel korral oli enesetunne hea ja stardis võtsin kohe peagrupile sappa. Paar kilomeetrit tiksusin ja kuna mulle tundus, et tempo pisut madal ning tagant hakkavad teised selga sõitma, siis tegin otsuse, et lähen esimest korda peagruppi vedama ja kergitan tempot. Vedamise jõudu jagus julge 5 km või pealegi ja siis tuli päästja metsatee, kus sain grupi tagaotsa FS-i mõnu nautima minna. Poolel maal läks 10-pealine seltskond siiski oma teed ja edasi veeresin taas üksi, kuid seekord tuli 10 kilomeetrit enne lõppu veel mõnigi selg ees vastu, nende seas vanuseklassi konkurent Tikku (eelmise päeva Fakto oli oma töö teinud).
Üldises joones taas väga rahul, lõpetasin 7. koha peal ja vanuseklassis taas esimene.
Hooaja eesmärk oli püsida 25 seas ja vanuseklassis 10 hulka mahtuda.

Las ta olla ...


Trummide põrinal kätte jõudnud viimane ettapp Jõulumäe ....
Poolmaratonil kõik selge, vanuseklassis 2. koht kindel, üldkokkuvõttes 10.-11. koht paigas.
Lisaks kõik maratoni etappe sõitvad tuttavad muudkui näägutavad "kaua sa lastelt kommi ära võtad", et tule aga pikale ja tegelikult oleks ju vaja uueks hooajaks pisut parem stardinumber ka välja sõita, siis sai see otsus tehtud. "PIKK" maraton siit ma tulen ja utsitajad, hoidke nüüd piip ja prillid.
Kuna oma esimesel pikal maratonil ei taha päris tahaotsa jääda, siis nädal enne tuli minna avatud rada läbi sõitma ja kerge legend ette valmistada, usun, et see oli hea mõte, hea trenn ikka.
Stardinumbriks kirjutati välja 1020, kuid kohapeal arvas peakohtunik, et arvesse võttes erinevaid võistlustulemusi, siis võiksin startida 301 + stardigrupist. Vabandused juba ette pahandajatele, loomulikult on õige alustada nullist jne, aga enda üsna agressiivset sõidustiili arvestades, usun, et sõiduohutuse mõttes on nii parem.
Sõidu algus oli etteaimatavalt kiire, kuigi olin endaga kokku leppinud pisut teisiti -  "rahulikult-rahulikult, jõudu on raja teises pooles vaja" kuid nagu ikka, peale starti viskas silme ette mustad ruudud, peas mingi hull seltskond loosungitega "kõrgemale, kaugemale ja kiiremini" ja nii see asi läks. Tegelikult kuidagi isegi olin suutnud ennast tagasi hoida, sest lõpus veel jõudu jagus ja tunne oli selline, et oleks võinud kuskil veel jõulisemalt vajutada, aga "Oleks" on ju teada tuntud paha poiss.
Finishisse jõudes oli tegelikult mul üllatus üpris suur, kohaks 128 ja vanuseklassis 71, ise vaikselt lootsin, et äkki suudan kuidagi 300 sees püsida, aga läks hoopis nii.


Mõni rida maratonil nähtust ...
Kuna rada oli kitsas, möödumine üsna piiratud, siis oli aega jälgida, mis pikal maratonil üldse toimub. Üllatus oli tegelikult suur, olin alati arvanud, et 300 seas sõitjad on ikka kõik korralikud ässad, kuid pilt oli hoopis teine. Uskumatutes kohtades jalastumised, üsna kiiretes kurvides tohutu hoo maha pidurdamine, juurikatel konkreetne pusimine, kraavidest suutmatus läbi sõita ja liivas laperdamine, poisid-poisid mis toimub. Üldiselt võib välja lugeda seda, et väga palju metsa- ja singlitrenni ikka ei tehta, pigem pühitakse maastikurattalt tolm maha ainult EC võistluseks.
Samas toimub üle eesti palju MTB ühistrenne, üks suur eestvedaja on näiteks Tervisesport, pealinnas lausa üks kuni mitu trennivõimalust nädalas, lisaks Tallinnas Skoda Kolmapäevakud, Pärnus Mölleri Kolmapäevakud.
Ise olen kangematel Kroodi singlitel nii mõnegi ühisõidu korraldanud ja korraldan neid edaspidigi.
Ühesõnaga, rahvas tulge metsa-singlitele, ei ole vaja karta, et äkki on tempo liiga kiire või rada raske, alati ootame kõik järgi ja rasketes kohtades jagame hea meelega näpunäiteid ning kuulame teiste kogemusi ja nii õpime ka ise.

Kroodi trenn


Ja ongi EC hooaeg läbi, poolmaratonil eesmärgid kaunilt täidetud. Maratonil sõit õnnestus täie raha eest ja uueks hooajaks täitsa korralik stardinumber olemas, kuigi 2015. hooaeg paistab tulema üsna kirju. Kuuldavasti on köögi poole peal pada podisema läinud ja nüüd tulemas 2 sarja: Ectonian Cup ja MTBEST. Kuna Rõuge etapp on üks lemmikutest, siis äkki teeb see sarja valimise lihtsamaks.

Loomulikult ei saa öelda, et kogu hooaeg on läbi, TRM ultrakihutamine veel ees ja loooooomulikult tuleb ära tarbida retsept ning oktoobri alguses sõita osa saama Dr. Holdeni ravikuurist koodnimetusega Haanja100.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar