Minu jaoks kolmas TRM, 2 korda lühikest sõitnud ja nüüd siis pikk.
Minu ratturielu tegelikult algaski TRM-ga, aasta oli 2012, ratas 26 classic team, alla sõidetud 160 km, startisin viimaste seast ja lõpetasin 700-800 vahel.
Eelmisel aastal oli alla sõidetud jämedalt 3000 km, rattaks 29 classic carbon, stardinumber mõni koht alla 500, äkki oligi 499, aga jalga nagu oleks olnud ja kruusakatel kihutamine sobis, seega lõpetasin 12. koha peal.
Selleks aastaks võib öelda, et teine hooaeg hakkab lõppema ja tunne/läbisõit (sellel hooajal 8300 km) juba selline, et võiks pika maratoni ära proovida.
Stardinumber sai 719, Elvast Otepääle rattal jalad soojaks, saabudes oli muidugi stardikoridor juba rahvast täis, aga see 100 inimest siia-sinna, las olla.
Stardis sel aastal 29 Scott Spark Pro-ga, jaa-jaa ma tean, et FS sellistele radadele ei sobi ja üldse peab ratas olema jäik, ees kõvakahvel jne, aga mul on ikka kombeks singlitel/juurikatel/põldudel kaasõitjatele kurta oma kurba saatust, kui kehv mul sõita on, ratas sööb nii vastikult kõik konarused, paraku saan istudes kerida ja raputavatel kiiretel laskumistel on ratas jube nõmedalt maa küljes kinni jne, vastik-vastik-vastik.
Noo ja rehvivalikus panin ikka täitsa mööda, continentali X-King 2.25, pidas kuramus jube hästi, vibamist ei olnud, möödusin väga paljudest väliskurve kasutades nagu postist ja lahtise killustikuga osadel erinevaid gruppe vedades ainult muigasin.
Aga sõit mulle üldiselt meeldis, vahepeal küll oli tunne, et peab kiirusenäidu millegi muu peale lülitama, sest see number muutus kole suureks, aga muidu oli mõnus. FS-i nõmedaid omadusi kasutades sõitsin enne asfaldile jõudmist vast 300-400 inimesest mööda, ei hakkanud rada valima ja jõuga kargasin läbi kõige suuremate mülgaste, kasutasin teepeenraid ja isegi pooleldi küntud põllulõike, esimeses TP-s oli kohaks 447.
Sealt edasi läks sõit vähemalt mulle suure töö tegemise tähe all, grupist-gruppi, mõni minut pausi, uue grupi ette vedama, kerge tempo tõstmine ja kui oli kaugustes uus grupp näha jätsin vanaga hüvasti ja vajutasin edasi jne, jne.
Enne viimast TP-d sain vedada julge 10 km, peale TP-d jõud rauges ja hakkasin maha jääma, kuid üks härra Hawaii riietes motiveeris kaasa tulema, "tule nüüd, sa vedasid meid nii pikalt ja hästi, ära nüüd küll maha jää, tule-tule". Igal juhul see töötas, leidsin veel mingi jõu ja tallasin pundile järgi. Natuke taastumist ja 5 km enne lõppu hakkasin taas minema, sedakorda küll mitte üksi, oli kaasatulijaid, viimastel kilomeetritel sain veel Bruno kätte ja läksin finishit tegema, aga jalad olid tühjad ja ma ei hakkanud ennast tapma, erinevalt Brunost, kes üle joone veeres sekund varem, kuid sai kohe tervituse tugevatoimelise krabipoisi käest.
Kogu selle kimamise peale kulus mul 3:00:04, kohaks 334, ise olen rahul, tegemist ju alles teise hooajaga, lisaks olin 2012 sügisel julge 30 kg raskem.
Mõned asjad, mis mulle rajal silma jäid ja tegelikult on läbi hooaja erinevatel võistlustel häirinud (eks neist on räägitud kah, aga kordame mõned üle):
Kui rattal midagi juhtub, mis iganes, siis palun ära hakka probleemi lahendama ideaaltrajektooril, astu sammuke kõrvale.
Kui on tõus, kus sa sõita ei suuda ja plaanid jalastuda, siis palun anna sellest kuidagi teada ja taaskord, jala ei pea punnima sõidujoonel, kindlasti on tagant tulijaid, kes tahaksid sõita.
Kui suures pundis rahulikult tõusu punnime ja korra sinu tagumist ratast ripsan, siis ei ole vaja sõimama hakata, sellega ei muuda midagi paremaks, liiatigi sain isegi apsust aru ja vabandasin kohe.
Metsateel sõitmine kõrvuti ja ühel kiirusel, samas võiksite sõita üksteise tuules, oleks endil lihtsam ja saaks teist rida kasutada ohtuks möödasõiduks või või ära siis torise kui kiirem annab märku, et paremalt ning ratsutab mööda teeäärt sinust mööda. Muidugi tundub see ohtlik, aga no kui sa ei taha eest ära tulla ja ma olen sinust märgatavalt kiirem, siis lihtsalt nii on.
Aga mis siis ikka, ärgem pikka viha pidagem ja eks 2015 proovime seda ultrakimamist taas ning vaatame, mis siis saama hakkab
Minu ratturielu tegelikult algaski TRM-ga, aasta oli 2012, ratas 26 classic team, alla sõidetud 160 km, startisin viimaste seast ja lõpetasin 700-800 vahel.
Eelmisel aastal oli alla sõidetud jämedalt 3000 km, rattaks 29 classic carbon, stardinumber mõni koht alla 500, äkki oligi 499, aga jalga nagu oleks olnud ja kruusakatel kihutamine sobis, seega lõpetasin 12. koha peal.
Selleks aastaks võib öelda, et teine hooaeg hakkab lõppema ja tunne/läbisõit (sellel hooajal 8300 km) juba selline, et võiks pika maratoni ära proovida.
Stardinumber sai 719, Elvast Otepääle rattal jalad soojaks, saabudes oli muidugi stardikoridor juba rahvast täis, aga see 100 inimest siia-sinna, las olla.
Stardis sel aastal 29 Scott Spark Pro-ga, jaa-jaa ma tean, et FS sellistele radadele ei sobi ja üldse peab ratas olema jäik, ees kõvakahvel jne, aga mul on ikka kombeks singlitel/juurikatel/põldudel kaasõitjatele kurta oma kurba saatust, kui kehv mul sõita on, ratas sööb nii vastikult kõik konarused, paraku saan istudes kerida ja raputavatel kiiretel laskumistel on ratas jube nõmedalt maa küljes kinni jne, vastik-vastik-vastik.
Noo ja rehvivalikus panin ikka täitsa mööda, continentali X-King 2.25, pidas kuramus jube hästi, vibamist ei olnud, möödusin väga paljudest väliskurve kasutades nagu postist ja lahtise killustikuga osadel erinevaid gruppe vedades ainult muigasin.
Aga sõit mulle üldiselt meeldis, vahepeal küll oli tunne, et peab kiirusenäidu millegi muu peale lülitama, sest see number muutus kole suureks, aga muidu oli mõnus. FS-i nõmedaid omadusi kasutades sõitsin enne asfaldile jõudmist vast 300-400 inimesest mööda, ei hakkanud rada valima ja jõuga kargasin läbi kõige suuremate mülgaste, kasutasin teepeenraid ja isegi pooleldi küntud põllulõike, esimeses TP-s oli kohaks 447.
Sealt edasi läks sõit vähemalt mulle suure töö tegemise tähe all, grupist-gruppi, mõni minut pausi, uue grupi ette vedama, kerge tempo tõstmine ja kui oli kaugustes uus grupp näha jätsin vanaga hüvasti ja vajutasin edasi jne, jne.
Enne viimast TP-d sain vedada julge 10 km, peale TP-d jõud rauges ja hakkasin maha jääma, kuid üks härra Hawaii riietes motiveeris kaasa tulema, "tule nüüd, sa vedasid meid nii pikalt ja hästi, ära nüüd küll maha jää, tule-tule". Igal juhul see töötas, leidsin veel mingi jõu ja tallasin pundile järgi. Natuke taastumist ja 5 km enne lõppu hakkasin taas minema, sedakorda küll mitte üksi, oli kaasatulijaid, viimastel kilomeetritel sain veel Bruno kätte ja läksin finishit tegema, aga jalad olid tühjad ja ma ei hakkanud ennast tapma, erinevalt Brunost, kes üle joone veeres sekund varem, kuid sai kohe tervituse tugevatoimelise krabipoisi käest.
Kogu selle kimamise peale kulus mul 3:00:04, kohaks 334, ise olen rahul, tegemist ju alles teise hooajaga, lisaks olin 2012 sügisel julge 30 kg raskem.
Mõned asjad, mis mulle rajal silma jäid ja tegelikult on läbi hooaja erinevatel võistlustel häirinud (eks neist on räägitud kah, aga kordame mõned üle):
Kui rattal midagi juhtub, mis iganes, siis palun ära hakka probleemi lahendama ideaaltrajektooril, astu sammuke kõrvale.
Kui on tõus, kus sa sõita ei suuda ja plaanid jalastuda, siis palun anna sellest kuidagi teada ja taaskord, jala ei pea punnima sõidujoonel, kindlasti on tagant tulijaid, kes tahaksid sõita.
Kui suures pundis rahulikult tõusu punnime ja korra sinu tagumist ratast ripsan, siis ei ole vaja sõimama hakata, sellega ei muuda midagi paremaks, liiatigi sain isegi apsust aru ja vabandasin kohe.
Metsateel sõitmine kõrvuti ja ühel kiirusel, samas võiksite sõita üksteise tuules, oleks endil lihtsam ja saaks teist rida kasutada ohtuks möödasõiduks või või ära siis torise kui kiirem annab märku, et paremalt ning ratsutab mööda teeäärt sinust mööda. Muidugi tundub see ohtlik, aga no kui sa ei taha eest ära tulla ja ma olen sinust märgatavalt kiirem, siis lihtsalt nii on.
Aga mis siis ikka, ärgem pikka viha pidagem ja eks 2015 proovime seda ultrakimamist taas ning vaatame, mis siis saama hakkab
Kommentaarid
Postita kommentaar