Viimasel ajal on üldsusel kombeks suuremast saavutusest informeerida ka teisi, mis seal siis ikka, teen sama. Äkki saab minu loost keegi motivatsiooni või hoogu juurde ja saab mõne aasta pärast sarnase looga avalikkuse ette astuda.
Siis kui olin alles noor ...
Noorena oli kaaluga asi korras, olin pigem maalaps ja igal võimalusel mürgeldasin õues.
Kindlasti võib väita, et söö palju sa tahad, aga kui veedad enamus aega õues ringi lidudes, siis kaaluhäda ikka naljalt ligi ei tule.
Kui nüüd hästi meenutada, siis esimese verstaposti võiks maha panna kuueteistkümnenda eluaasta juurde, sealtmaalt hakkas vaikselt kogunema.
15-16aastasena, kaalu 85+ kg. (pildil vasakul)
Möödus kolm aastat ja asi oli muutunud üsna märgatavalt (pildil paremal)
Liigume ajas edasi ...
Karta on, et paljudel meestel käib 30 juures miski kiiks peast läbi, avastad, et praktiliselt pool elu elatud, muidugi võid noorusest meenutada, kuidas kõigile olid öelnud, et mina nagunii pensini välja ei vea. Aga nüüd kui 30 ette tuleb, siis on küll tunne, et 30 ei ole kindlasti pool elu, tahaks ju rohkem ja nüüd tuleb kohe, tegelikult juba eilsest midagi ette võtta.
Tänaseni on ju küll korraldatud, piduvärgid, naudid kokteiliõhtuid, limpsad õllekest ja nii ta läheb.
Läks minulgi umbes nii, vanus tuleb, kaalunumber tiksub juba 130 juures. Tegelikult enesetunne ei olnud väga hull, põlved ja hüppeliigesed tegid vahel väheke haiget, kuid selleks oli ikka hea lohutus olemas: "kunagi sai kukutud mootorrattaga ja eks vana asi teeb haiget" - vabandusi peab ju leidma.
Meenutus enne suurt vehkimist
Kukkusin siis suurelt vehkima ...
Plaan paigas ja kuna kodu lähedal üks mõnus väike jõusaal olemas, sai algust tehtud jõutegemisega.
Öeldakse, et jõusaal suurem asi kaalulangetamise koht ei ole, aga minu puhul imekombel töötas.
3-4 korda nädalas ja 1.5-2 tundi korraga, kord aktiivsemalt, suvel tagasihoidlikumalt, aga aastaga oli oma 15 kg välja higistatud, samas kaal jäi seisma, ometigi sellel hetkel tundus see hea saavutus ja olin endaga üpris rahul.
Ühel hetkel paar head tuttavat hakkasid sudima, et tule poksima, hea aeroobne trenn ja kauba peale enesekindlus. Mõeldud-tehtud, esimestel kordadel tagasihoidlik, kuid selgus, et Karl Leemani poksiklubis on seltskond superäge ja aeroobne pool väga hea.
Kerge varustuse hankimine ja jõusaali ning poksitrenni miximine võis alata.
Peab tegelikult mainima, et poksimine ikka paneb aeroobse poole täiega proovile, ei suudagi meenutada trenni, kus oleks mõni riideese kuivaks jäänud, higi lausa sorises, samuti hakkas kaal lahinal langema.
Kaalu langemine muidugi motiveeris kenasti ja mingil hetkel läks ikka päris lappama, 3 korda poksi, 3-4 korda jõusaali, puhkus oli teisejärguline.
Kogu selle vehkimise peale sain kaalunumbri 104 kg. peale, seega langust tervelt 26 kg, päris hea, aga ...
Kogu asja juures on suurte tähtedega märksõnad "PUHKUS" ja "LÄBIPÕLEMINE", üht neist eirasin ja teine tuli külla, eks võite ise arvata, kumba eirasin ja kumb külla tuli.
Enne suurt pauku oli ju asi juba enam-vähem
Põlemine ei ole hea, kõik tuksis ...
Kutsuge seda kuidas tahate, läbipõlemine, saavutuse liiga pikaks ajaks nautima jäämine vms, aga fakt on see, et aasta pärast oli kaalunumber taas 130 all. Kaks aastat tugevat vehkimist -26 kg, aasta vedelemist +26 kg ja kui keegi tahab väita, et elu ei ole ebaõiglane, siis natuke nagu oleks.
Põlemine kustutatud, kuid tagajärg pole kõige parem
Uus start ...
Kuna väiksem kaal tegelikult tekitas mõnusa tunde, siis sai siiski uus eesmärk pandud ja saavutada taas 104 kg, kuna olin täiesti kindel, et 100 on viimane piir ja sealt alla pole võimalik saada, lihtsalt pole ette nähtud.
Järgneva harrastuse puhul pean tänusõnad ütlema heale sõbrale Olavi Kuriksile, surkis, mis ta surkis, aga 2012 septembris olin ma oma esimese rattavõistluse "Tartu rattamaraton" stardis, asi meeldis ja veel 2012 sügisel sai vaikselt maha veeretatud pea 600 kilomeetrit.
Esimene maraton tehtud (pildil paremal)
Talv möödus adra seadistamisega ...
Ja nii algas minu esimene rattahooaeg, lisaks kahel rattal veeremisele võistlustele langes ka päris märgatavalt kaal ja seda puhtalt liikumise pealt, väike õlleke, grill ja kokteil käis ikka asja juurde.
Esimese aasta tulemused said järgmised: 3600 km kahel rattal ja -14 kg.
Eelmisest aastast hea emotsioon veel sees ja talv sai üsna tagasihoidlik. 2014 hooaeg algas juba jaanuari lõpus.
2+2=4 Kaks aastat kahel rattal, tulemuseks -40 kg
Teisel hooajal sai läbitud 10500 km rattal (hooaeg alles käib), osaletud paljudel võistlustel, tutvusringkond on täienenud väga paljude ja toredate rattainimestega ning tänaseks on kaalunumbriks 90 kg. Siinkohal meenub Annely kommentaar ühele pildile "Ma mäletan selgelt Viltsi veendunud väidet, et tema ongi selline, et kaal alla 100kg ei lähegi"
Õnneks rattasõit on hakkanud meeldima ja suisa väga meeldima, eks head emotsiooni ja lisaväärtust on andnud superlahe ratturite seltskond, väga ägedad võistlused üle Eesti ja võimalus olla värske õhu käes ning nautida kaunist loodust.
2012 vs 2014 Tartu Rattamaraton
2 aastat ja mõned kuud peale
Kas olen ainulaadne?
Kindlasti ei ole ma ainulaadne ja ainuke, kes on ratta abil säärast tulemust saavutanud, hetkelgi mõned rattauritest tuttavad, kes on samuti sarnase saaga läbi teinud.
Juurikad ja karsklu ...
Kindlasti mitte, toit olgu ikka toit, kindlasti pean mainima, et burgereid söön täna maru harva, kuna vabal hetkel olen tõenäoliselt veeremas rattaga ja lihtsalt ei satu burksiputkade juurde (ega puudust ei tunne kah).
Päris karsklane kah ei ole, mõni õhtu ikka kerge õlu, vahetevahel ka väike rumm, muidugi tänu paljudele võistlustele on seda rummitamise ja pidutsemise aega üpris vähe.
Kui nüüd pisut ajas tagasi vaadata, siis äkki olen toitumiskordi lisanud, vähemasti hommikusöögi näol, kuna vanasti polnud suurem asi hommikune sööja.
Kas vana hea meestekas kõlbab?
Kui meeldib meestekaga aastas umbes 11500 km läbi uhada, siis pole probleemi, aga ....
Üldiselt on asi nii, et kui on hea ratas, siis meeldib rohkem sõita ja lihtsalt ootad seda hetke, kui saaks taas sõitma minna, ise olen selle tee läbi käinud. Oma vana rattaga oli ikka nii, et sundisid ennast sõitma, järgmisega juba meeldis sõita ja ajaga kaasa minnes, ehk ostest 29 tollise ratta, tekkis olukord, kus lihtsalt tahtsin sõitma minna.
Täna ise oman kaht ratast, üks on täisvedrustusega Scott Spark Pro maastikuratas (MTB) ja teiseks veeremisvahendiks on maanteratas (MNT) Scott CR1 20.
Kindlasti ei ole minu valikud kõige soodsamad ja saab hakkama lihtsamate valikutega, aga minu puhul on nii läinud ning olen valikutega väga rahul.
MTB
Siis kui olin alles noor ...
Noorena oli kaaluga asi korras, olin pigem maalaps ja igal võimalusel mürgeldasin õues.
Kindlasti võib väita, et söö palju sa tahad, aga kui veedad enamus aega õues ringi lidudes, siis kaaluhäda ikka naljalt ligi ei tule.
Kui nüüd hästi meenutada, siis esimese verstaposti võiks maha panna kuueteistkümnenda eluaasta juurde, sealtmaalt hakkas vaikselt kogunema.
15-16aastasena, kaalu 85+ kg. (pildil vasakul)
Möödus kolm aastat ja asi oli muutunud üsna märgatavalt (pildil paremal)
Liigume ajas edasi ...
Karta on, et paljudel meestel käib 30 juures miski kiiks peast läbi, avastad, et praktiliselt pool elu elatud, muidugi võid noorusest meenutada, kuidas kõigile olid öelnud, et mina nagunii pensini välja ei vea. Aga nüüd kui 30 ette tuleb, siis on küll tunne, et 30 ei ole kindlasti pool elu, tahaks ju rohkem ja nüüd tuleb kohe, tegelikult juba eilsest midagi ette võtta.
Tänaseni on ju küll korraldatud, piduvärgid, naudid kokteiliõhtuid, limpsad õllekest ja nii ta läheb.
Läks minulgi umbes nii, vanus tuleb, kaalunumber tiksub juba 130 juures. Tegelikult enesetunne ei olnud väga hull, põlved ja hüppeliigesed tegid vahel väheke haiget, kuid selleks oli ikka hea lohutus olemas: "kunagi sai kukutud mootorrattaga ja eks vana asi teeb haiget" - vabandusi peab ju leidma.
Meenutus enne suurt vehkimist
Kukkusin siis suurelt vehkima ...
Plaan paigas ja kuna kodu lähedal üks mõnus väike jõusaal olemas, sai algust tehtud jõutegemisega.
Öeldakse, et jõusaal suurem asi kaalulangetamise koht ei ole, aga minu puhul imekombel töötas.
3-4 korda nädalas ja 1.5-2 tundi korraga, kord aktiivsemalt, suvel tagasihoidlikumalt, aga aastaga oli oma 15 kg välja higistatud, samas kaal jäi seisma, ometigi sellel hetkel tundus see hea saavutus ja olin endaga üpris rahul.
Ühel hetkel paar head tuttavat hakkasid sudima, et tule poksima, hea aeroobne trenn ja kauba peale enesekindlus. Mõeldud-tehtud, esimestel kordadel tagasihoidlik, kuid selgus, et Karl Leemani poksiklubis on seltskond superäge ja aeroobne pool väga hea.
Kerge varustuse hankimine ja jõusaali ning poksitrenni miximine võis alata.
Peab tegelikult mainima, et poksimine ikka paneb aeroobse poole täiega proovile, ei suudagi meenutada trenni, kus oleks mõni riideese kuivaks jäänud, higi lausa sorises, samuti hakkas kaal lahinal langema.
Kaalu langemine muidugi motiveeris kenasti ja mingil hetkel läks ikka päris lappama, 3 korda poksi, 3-4 korda jõusaali, puhkus oli teisejärguline.
Kogu selle vehkimise peale sain kaalunumbri 104 kg. peale, seega langust tervelt 26 kg, päris hea, aga ...
Kogu asja juures on suurte tähtedega märksõnad "PUHKUS" ja "LÄBIPÕLEMINE", üht neist eirasin ja teine tuli külla, eks võite ise arvata, kumba eirasin ja kumb külla tuli.
Enne suurt pauku oli ju asi juba enam-vähem
Põlemine ei ole hea, kõik tuksis ...
Kutsuge seda kuidas tahate, läbipõlemine, saavutuse liiga pikaks ajaks nautima jäämine vms, aga fakt on see, et aasta pärast oli kaalunumber taas 130 all. Kaks aastat tugevat vehkimist -26 kg, aasta vedelemist +26 kg ja kui keegi tahab väita, et elu ei ole ebaõiglane, siis natuke nagu oleks.
Põlemine kustutatud, kuid tagajärg pole kõige parem
Uus start ...
Kuna väiksem kaal tegelikult tekitas mõnusa tunde, siis sai siiski uus eesmärk pandud ja saavutada taas 104 kg, kuna olin täiesti kindel, et 100 on viimane piir ja sealt alla pole võimalik saada, lihtsalt pole ette nähtud.
Järgneva harrastuse puhul pean tänusõnad ütlema heale sõbrale Olavi Kuriksile, surkis, mis ta surkis, aga 2012 septembris olin ma oma esimese rattavõistluse "Tartu rattamaraton" stardis, asi meeldis ja veel 2012 sügisel sai vaikselt maha veeretatud pea 600 kilomeetrit.
Esimene maraton tehtud (pildil paremal)
Talv möödus adra seadistamisega ...
Ja nii algas minu esimene rattahooaeg, lisaks kahel rattal veeremisele võistlustele langes ka päris märgatavalt kaal ja seda puhtalt liikumise pealt, väike õlleke, grill ja kokteil käis ikka asja juurde.
Esimese aasta tulemused said järgmised: 3600 km kahel rattal ja -14 kg.
Eelmisest aastast hea emotsioon veel sees ja talv sai üsna tagasihoidlik. 2014 hooaeg algas juba jaanuari lõpus.
2+2=4 Kaks aastat kahel rattal, tulemuseks -40 kg
Teisel hooajal sai läbitud 10500 km rattal (hooaeg alles käib), osaletud paljudel võistlustel, tutvusringkond on täienenud väga paljude ja toredate rattainimestega ning tänaseks on kaalunumbriks 90 kg. Siinkohal meenub Annely kommentaar ühele pildile "Ma mäletan selgelt Viltsi veendunud väidet, et tema ongi selline, et kaal alla 100kg ei lähegi"
Õnneks rattasõit on hakkanud meeldima ja suisa väga meeldima, eks head emotsiooni ja lisaväärtust on andnud superlahe ratturite seltskond, väga ägedad võistlused üle Eesti ja võimalus olla värske õhu käes ning nautida kaunist loodust.
2012 vs 2014 Tartu Rattamaraton
2 aastat ja mõned kuud peale
Kas olen ainulaadne?
Kindlasti ei ole ma ainulaadne ja ainuke, kes on ratta abil säärast tulemust saavutanud, hetkelgi mõned rattauritest tuttavad, kes on samuti sarnase saaga läbi teinud.
Juurikad ja karsklu ...
Kindlasti mitte, toit olgu ikka toit, kindlasti pean mainima, et burgereid söön täna maru harva, kuna vabal hetkel olen tõenäoliselt veeremas rattaga ja lihtsalt ei satu burksiputkade juurde (ega puudust ei tunne kah).
Päris karsklane kah ei ole, mõni õhtu ikka kerge õlu, vahetevahel ka väike rumm, muidugi tänu paljudele võistlustele on seda rummitamise ja pidutsemise aega üpris vähe.
Kui nüüd pisut ajas tagasi vaadata, siis äkki olen toitumiskordi lisanud, vähemasti hommikusöögi näol, kuna vanasti polnud suurem asi hommikune sööja.
Kas vana hea meestekas kõlbab?
Kui meeldib meestekaga aastas umbes 11500 km läbi uhada, siis pole probleemi, aga ....
Üldiselt on asi nii, et kui on hea ratas, siis meeldib rohkem sõita ja lihtsalt ootad seda hetke, kui saaks taas sõitma minna, ise olen selle tee läbi käinud. Oma vana rattaga oli ikka nii, et sundisid ennast sõitma, järgmisega juba meeldis sõita ja ajaga kaasa minnes, ehk ostest 29 tollise ratta, tekkis olukord, kus lihtsalt tahtsin sõitma minna.
Täna ise oman kaht ratast, üks on täisvedrustusega Scott Spark Pro maastikuratas (MTB) ja teiseks veeremisvahendiks on maanteratas (MNT) Scott CR1 20.
Kindlasti ei ole minu valikud kõige soodsamad ja saab hakkama lihtsamate valikutega, aga minu puhul on nii läinud ning olen valikutega väga rahul.
MTB
MNT
Alternatiivsed võimalused ...
Kindlasti on olemas palju muid huvitavaid alternatiivseid võimalusi, näiteks dieet, näljutamine, vodoo, nõelade panemine jne. aga üldiselt on asi lihtne, tuleb rohkem liigutada, maha suruda mõte "täna ei viitsi, teen homme" ja aeg-ajalt anda endale väikest puhkust.
Kindlasti ei saa sellega hakkama üksi ...
Mina olen kindlasti väga suurt toetust saanud pere poolt, väga suured tänusõnad pean ütlema oma abikaasale, kes on mind nendest ettevõtmistes toetanud ja võimaldanud aega treeningtundide kulutamisele, rattasõidule on neid kulunud sellel aastal lausa 500 tundi, siia tuleb veel lisada pisut muid treeningtunde, seega jämedalt 600 tundi, 11 tundi nädalas ning aasta pole veel läbi.
Lisaks tuleb tänusõnad saata teele Pirita Hawaii seltskonna poole, eriti Karel Kruuseri ja Kristjan Seppa poole, kes on olnud väga palju abiks rataste valikus, hoidnud rattad sõidukorras ja seda iga kell.
Veel jagub tänusõnu Olavi Kuriksile, kes algatas selle rattahulluse.
Palju uhkeid rõivakaupluseid ...
Kuna garderoob tuli riietest tühjaks visata ja alles jäid ühed lühikesed püksid ning ports t-särke, mis olin suve jooksul soetanud. Tuli aga suunduda riideid hankima ja oh imet, võib sirge seljaga suvalisse poodi sisse trampida ja riideid valima hakkata (täitsa ulme).
130 kg juures oli riiete hankimine ikka paras nuhtlus ja suurem osa riidepoode võis nimekirjast maha kriipsutada ning tuli leppida väga kitsa valikuga.
Kokkuvõtvalt ...
"Kindlasti ei ole võimalik alla 90 kg." Kas täna julgen nii väita, vist mitte.
Teile, kel veel see katsumus ees seisab soovitan järgmist: leidke oma spordiala, mis teile meeldib ka sisuliselt, mitte ainult kaotatud kilode pärast, sest siis käib see trennis käimine palju lihtsamalt. Vältige läbipõlemist. Kõike võib teha, aga mõõdukates kogustes.
Väheke tummisem pilt kõrgeimast -madalaimast kaalust.
VastaKustutaVäga tubli oled ja väga tubli tulemus!
Rattasport teeb imesi. Kogesin seda ka ise. Alustasin kevadel mai kuus ja minu hooaeg sai läbi oktoobri alguses. 6 kuuga läbisin 2377km ja võtsin alla -25kg. Tänaseks on 5kg tagasi tulnud ( ma arvan, et põlesin ka läbi..) kuid kindel plaan on siiski veel -15 maha saada. Ja ma saan ka! :)
Sport on sõltuvust tekitav, kas pole.. :)
Kaunist Jõuluaega ja kindlat meelt!
K