Oandu - Ikla läbi kihutamine

Eelmise matka väsimus on juba välja puhatud ja Tervisespordi suvelaagris Võsul õnnestus endasse ammutada mõnusat energiat.
Kuna erinevate asjde kokku langemisel olin laagris MTB pundi grupijuht, siis õnnestus veereda Oandu - Ikla matkaradadel ja see andis hoogu uuele hullule plaanile.
Tuleb minna ja võimalikult kiiresti, muiud äkki läheb tuhin üle.

Pühapäeval jõudsin laagrist koju, vahtisin Oandu - Ikla matkatee kaarti ja oli kuulda, kuidas kupli all mingi kruvi jälle lahti tuli ja oligi plaan olemas, minek kui mitte homme, siis ülehomme.
Poole sõnaga rääkisin hullust plaanist Tarmo Maibakile (meie eelmise matka robocop) ja praktiliselt meelitamata neelas konksu alla, tegelikult olen aru sanud, et tal see plaan oli ka juba mõnda ega tiksunud.

Ühesõnaga edasi oli lihtne ...

Esmaspäev jäi ettevalmistumiseks, Oandusse saamise organiseerimiseks ja mis siin ikka, järelikult on minek.
Hommikul kõht kenasti putru täis ja kell 6:00 korjas Ando Lootus meid peale ning sõidutas Oandusse.
Oandus klassikaline matka alguspilt ja singlid, kruusakad, asfald jne võis alata.

Kuna tempo oli arvestatud keskmisest suurem ja rada tuli läbida kahe päevaga, siis ega meil palju aega vaadata ei olnud, samas mõningad pildid siiski jõudsime teha, klassikalised külapoodide peatused ja kui ikka midagi huvitavat kuskil oli, tuli see peatus teha.
Tegelikult raja esimene pool Oandu - Aegviidu on üpris mõnus, kaunid metsateed, isegi päris korralikud singlid, ilusad järved jne.
Teine pool rajast juba klassikaline kruusaralli, aga eks peab seda kah olema, ega muidu see 225 km tulla ei taha.
Muidugi maru kurvaks tegi Lelles kuuldud info, et üks pood pandi kinni ja teine kolib, seega tuli lõpuni suruda ning vaikselt hakkas kummitama veepuudus.
Las pildid räägivad enda eest:

 

Eelmisel korral oli meil kaasas üks friik, sedapuhku siis ...

Tarmo põrutas kiiruskaamerasse sisse ja ...

Ja edasi tuli minna bussiga

               Peale Lellet oli meil alles pisut jooki ja suur tükk halvaad

                       

Esimese päeva lõpuks jõudsime Vändrasse ja peas mõlkus ainult üks plaan, söögikoht, söök, praad jne.
Oma peaga ja kohalike abiga leidsime üles kolm söögikohta. Oru baar oli avatud kuni 16:00, sealhulgas suletud nädalavahetusel, baar?
Järgmine võimalik söögikoht avatud kuni 14:00.
Ja viimane pubi samuti avatud kuni 16:00, üle päeva avatud kuni 22:00, loomulikult ei langenud viimane number meie päevaga kokku.
Mis seal siis ikka, õnneks oli pood veel avatud, seega tuli hakkama saada poekaubaga ja poekott näpus viimased ca 12 kilomeetrit ööbimiskohta veereda.
Ööbimiskoht oli vägev, kuna meid oli ära unustatud ja me ähvardasime, et magame kasvõi trepi peal, siis õnnestus ööbida suures ja uhkes saunamajas.

Teine päev algas tagasihoidliku hommikusöögi ja kerge vihmasabinaga.
Õnneks pakkus raja alguses kohe võimalust singliakud korralikult täis laadida, kuna ees ootas palju igavaid kruusakaid.

Poodidega selles piirkonnas on tegelikult olukord üpris kesine, kindlasti peab olema kaasas piisav kogus söögipoolist.
Esimene pood jääb rajal ette alles Kilingi-Nõmmel, õnneks pakuti seal ka korralikku sooja toitu.
Toidu saamisega läks meil üldiselt napiks, toidud tellitud, ootame ja ootame, pool tunnikest juba möödas, aga ei midagi. Peale väikest uurimustööd selgus, et köögitädi oli meid unustanud, lisaks oli vahepeal meie tellitud supp kah otsa saanud, õnneks asendati väike seljanka suure hapukapsasupiga, abiks ikka. Korduvate vabanduste käigus kostitati veel mõnusa sokolaadikommiga, ühesõnaga tip-top.

Edasi juba teada-tuntud kruusakad ja ühe rattajälje jälitamine. Samal ajal, kui me oma söögilaadungit ootasime, kimas meist mööda üks vahva matkasell ja demotiveerivatele kruusakatele andis pisut vürtsi juurde matkaselli jälitamine.
Suure töö ja higi peale õnnestus ta viimaks mingi 25 kilomeetrit enne Iklat kätte saada ja kuni kolm sõna juttu puhuda.
Matkaselliks oli Margus, kellel eesmärk läbida rada kolme päevaga, vahva, saime pisut puhata, lobiseda ja koguda jõudu viimaseks pongestuseks.

Tiba veel kruusa ja viimane 23 kilomeetrit asfaldi tallamist ja ega me kadedad ei olnud ning kiirust eriti alla 30 ei lasknud.
Ja varsti oligi esimene sihtmärk käes, Ikla.

Viimaseks eesmärgiks oli Pärnu, esialgne plaan küll oli nikerdada mööda kruusa, Jõulumäe radu ja mere äärt pidi, kuid kell, 390 kilomeetrit ja väsimus olid teinud oma töö.
Seega surusime suures osas mööda asfaldit tagasihoidliku 33 km/h kiirusega Pärnu poole.
Pärnus klassikaline pilt ja tehtud ta saigi, kaks päeva ning kokku ca 450 km.

Sügav kummardus Tarmole mõnusa kaasaveeremise eest ja Andole, kes meid Oandusse aitas.

Järgmise matkani!