RMK on taas saanud hakkama mõnusa matkateega ja kindel on see, et sellest lihtsalt peab osa saama.
Sedapuhku siis Aegviidu - Ähijärve. Pisut kodutööd, kerge kaardi ettevalmistus, ratas sõidukorda, hea seltskond ja seiklus võib alata.
Kuna vähemalt mulle meeldib kaunist loodust ja rattasõitu nautida minimaalset varustust kaasa kandes, siis hakkas vaikselt podisema plaan kaasata saateauto, mis transpordib vajaliku varustuse punktist A punkti B. Lisaboonusena saab saateauto abi alati tarbida, kui peaks midagi teekonnal juhtuma.
Plaan sai lihtne.
5 päeva, neli ööbimist, ca 630 km kahel rattal ja porgandi abiga Valgast pealinna tagasi.
Enam-vähem kodumaad tundes ja pisut siit-sealt uurides õnnestus selgeks saada, et esimesed päevad võib arvestada suurema kilometraažiga, kuna ees ootamas palju kruusakaid ja suhteliselt vähe vaatamist.
Kõrgesaare käest sain head infot, et alates Värskast läheb asi põnevaks ja seega üle 100 km päevas arvestada ei tasu, esiteks muutub maastik maastikuratturile meeldivaks (raskemini läbitavaks) ja vaatamist on kordades rohkem kui raja esimeses pooles.
Ööbimised mängisime välja turismitalude peale.
Kuna ratta seljas saab veeta pika päeva, siis lihtsalt tahaks päeva lõpus ennast ära kasida, veeta mõnusa õhtu heas seltskonnas ja puhata mugavas voodis. Tean-tean, ei ole see korralik matk, aga sellised need ratturid juba on.
Esialgsed vahepunktid said maha pandud järgmiselt:
Aegviidu - Änküla ca 160 km.
Änküla - Taevaskoja ca 140 km.
Taevaskoja - Kolodavitsa ca 125 km.
Kolodavitsa - Rõuge ca 90 km.
Rõuge - Ähijärve - Valga ca 125 km.
Mida kaasa? Kui saateauto olemas, siis elu lill ...
Päevaseks veeremiseks oli kaasas suht klassikaline kola, hädavalikud tööriistad, sisekummid, kamba peale paar välismantlit, jook, närimiseks batoone, banaani ja erinevad maksevahendid, kuna toredad Eesti külad on enamasti varustatud vahvate külapoodidega.
Õhtuseks olenguks mugav riietus, kannikakreem, spordikreem jms.
Seiklus võib alata!
Esimene päev sai plaanitud üpris tummine, samas kõik puhanud, maastik sile, seega mitte midagi ületamatut.
Start Aegviidust plaanitud 10:00, Aegviitu viis meid kenasti Elroni porgand. Loomulikult oleksime porgandist suht napilt maha jäänud, oli va sindrinahk ennast porgandipeenras teiste taha ära peitnud, aga eks see napikas juba aitas ärevust tekitada ja abiks ikka.
Aegviidus viimased asjad autosse, kiire rivistus ja seiklus võis alata, loomulikult poole kilomeetri pärast avastasin, et unustasin oma joogikoti stardikohta, ütleme nii, et hakkab pihta.
Algus kulgeb Aegviidu kaunites männimetsades, tempo algatuseks ettearvatavalt kiire ja juba ongi Valgehobusemäe, seal väike seiklus ja hakkab looma, esimesed mõnusad singlid ning plaksti oleme jõudnud Noku telkimisalale.
Peale Nokut läks asi juba põnevaks, rajale olid toodud esimesed laudteed ja puhtatõulised rabamülkad.
Seda rõõmu ei jagunud kauaks ja taas olime jõudnud klassikalisele kruusakale.
Samas olime võimupiirkonnas.
Lisaks proovisime head ilma ja turvalist reisi kiriku abiga välja kaubelda kõrgematelt jõududelt.
Järva-Jaanis tegime tõsisema poepeatuse ja pidasime maha korraliku lõuna vanatehnika varjupaigas.
Kui osa meie ajaloost vähekenegi huvi pakub, siis seal seda ajalugu juba on.
Peale kehakinnitust väike patrullring platsil ja heietusi ja avastamisrõõmu jagus piisavalt.
Ega siis midagi, sõit peab jätkuma, kuna seistes see Jõgeva lähemale ei tule.
Teele jäid veel uskumatud Norra allikad, millest sai pilte tehtud nii vee pealt kui vee alt.
Ja juba esimesel päeval algas rehvivahetuse hooaeg.
Pika päeva lõpuks hakkas Jõgeva ja õhtusöök juba paistma, Jõgeval oli õnneks veel üks päris asjalik söögikoht avatud ja selle koha roogasid me ka tarbisime, on mis on, aga kõht sai täis ja nüüd oli aeg teha kiire külastus Selverisse, õhtuseks olemiseks oli ju vaja leida materjali, millega järgmiseks päevaks vundament alla laduda.
Laadapäevad Jõgeval.
Esimene päev tehtud, kõik elus ja valmistumine uueks päevaks võib alata.
Teine päev võib alata, ehmatuseks hommikusöök ja kes seda oleks võinud arvata, et tulevad mingid rattahullud ning juba pooled neist teevad pudrule 1:0 ära. Kokatädil silmad suured ja ega muud üle jäänud, kui tuli minna kööki uut laari keetma.
Kõhud täis, asjad pakitud, rattad peaaegu stardivalmis, paraku Tarmo ratta rehv otsustas teist korda tühjaks minna, aga profesionaalide käes oli selle vahetus ja ratta sõidukorda seadmine käkitegu.
Pilved küll ei olnud lootustandvad, kuid saime päeva ilma vihmata õhtusse.
Teise päeva algus tundus päris asjalik olema, kuigi kilomeetrite plaan oli korralik, aga üpris päeva alguses jäid teele vaatetornid, Elistvere loomapark, mmmm maasikad.
Ja kui tundus, et kõik läheb hästi, siis teekond oli meile ette valmistanud elu mõnusad metsade vahelised kruusateed, mis olid maha joonistatud joonlauaga, ehmatuseks mõne kilomeetrised sirged, siis ca 6 kilomeetrine sirge ja peale väikest kurvi taas 4-5 kilomeetrine sirge, lausa puhas nauding. Siin kohal tahaks tervitada jalgsimatkajaid, tugev päevatöö läbida sirgeid.
Lisaks nauditavatele sirgetele andis märku Kristi ratta tagumine rehv, mis vajas pisut lisaõhku, olgem ausad, see lõi Kristi rivist täitsa välja (tegelikult Kristi ei nuta).
Aga jah, ütleme nii, et need sirged kaotasid igasusuguse motivatsiooni ja naerunäod hakkasid kaduma. Plaanist leida pood ei tulnud samuti midagi välja, seega oligi juba tekkimas plaan, et lööme oma pikema pausi lihtsalt kraavikaldale püsti.
Õnneks pisut Garminit uurides selgus, et kaua-kaua-kaua oodatud Kavastu ei ole enam kaugel ja seal lisaks vahvale kruiisi parvlaevale on ees ootamas võimalik külapood.
Viimased 8 kilomeetrit sõtkumist ja kauaoodatud külapood koos välisööklaga oligi leitud, olgem ausad, eluvaim tuli tagasi ja sardellikukkel pakkus näpuotsaga motivatsiooni.
Lisaks vajas sadulale toetuv pind kreemitamist.
Matka kolmas rehv vajas vahetus, varem juurde pumbatud õhk ei aidanud.
Lisaks kõigele sellel pani Henry terav silm tähele, et Tarmo üks jalg on alustanud lonkamist ja peale väikest läbirääkimist sai selgeks, et nüüd on saateautole esimene missioon olemas, Tarmo tuli viia Tartusse põlveremonti/kontrolli, parem karta kui kahetseda (sellest asjast tuleb veel juttu!).
Mis seal siis ikka, tuli alustada ilma Tarmota, õnneks järgmine paus ei olnud kaugel, korra sadulasse, alla mäge pisut tirri ja Kavastu kruiisiparv oli meid ootamas.
Saime vahva parvetajaga kaubale ja parvevana viis meid üle suisa tasuta, kuigi päris niisama ka ei saanud, töö tuli ise ära teha.
Teekond jätkus, aga ega siis selline vahva märk ei saanud jääda tähelepanuta!
Loomulikult tuli harjutada paraadiks.
Ja viimaks hakkas paistma teise päeva lõpp ning Taevaskoja kaunis piirkond kostitas meid marjadega, lisaks kergete tõusudega ja kaunite vaadetega.
Loomulikult aitasin Andol tõsta motivatsiooni 7 km enne ööbimiskohta infoga, et on jäänud veel ainult 25 kilomeetrit.
Taevaskojas ootas meid ees vahva vanakooli ööbimine, grill, taastumine ja seda kõike megalaheda seltskonnaga.
Samas oli midagi nagu puudu, ai kurja, see on ju Tarmo, kes pidi märku andma kui Tartus oma asjadega mäele saab, et saaks saateauto talle järgi saata. Tõelise ratturina loomulikult ei saanud Tarmo rattast saateautosse jätta ja kasutas seda võimalust ära. Kui kõne peale panime, selgus, et on juba rattal 25 kilomeetrit Taevaskoja poole liikunud, selgituseks, et vaja vähemsõidetud kilomeetrid tagasi teha, uskumatu vana.
Kui saateauto oli Tarmoga Taevaskotta jõudnud, selgus, et nüüd meil oli olemas päris oma robocop.
Kolmas päev päev võis alata, nagu ikka ehmatuseks kerge hommikusöök, pikalt oodatud maitsetu puder ja võikud naha vahele ning seiklus võis taas alata.
Päev hakkas kohe mõnusate metsaradega, lisaks täitsa arvestatavad tõusud ja ilma ajata olime jõudnud Põlvasse.
Põlvas üks kiire poeskäik ja väga mõnusas kohvikus lasime endile välja valada ühe korraliku kohvi, päeva peale küll selgus, et Henry sai sellest ikka korraliku turbogiga energialaksu.
Küpsised!
Keegi ei tea ...
Peale Põlva kohvipeatust võis sõit jätkuda, maastik juba palju lõbusam, metsarajad, laudteed ja meeletud pildistamismoodused.
Viimaks olime jõudnud Värskasse, Värskas jätkus paraadiks harjutamine, Elmo sai lõpuks ennast laadida, Henryl õnnestus rahuldada oma kiikumisvajadus, samuti vajas kõht täitmist.
Lisaks õnnestus Värskas kohtuda vastupidi sõitva rattaseltskonnaga.
Värskast Kolodavitsani läks täitsa vahva tee, metsakad, vana raudteetamm ja kurjad laskumised, samas saime kiigata, mis teevad meie idanaabrid.
Aga viimaks ootas meid ees kolmanda päeva ööbimiskoht, ilusa asukohaga, kauni ilma ja eriti maitsva õhtusöögiga.
Lisaks kõigele käis tõevaatamine massaažirulliga (julgemad isegi proovisid), külastas meid ka jõuluvana moodi mees, õhtu melu ja meeleolu oli tõeliselt hea ja viimaks said kiisud meiega ühe katuse all öö veeta.
Neljas päev võis alata, juba harjumuspäraseks saanud hommikusöök oli juba ootamas ja see oli ikka tõeliselt tummine. Müts maha perenaise ees, puder maitses hea (ja seda ikka oli varuga), võikud ja kodukana munad mmm, tõeline nauding.
Taustauuring matkast ei olnud meid alt vedanud, matka lühim, kuid ajaliselt teiste päevadega võrdne päev oli vahva, vaatamist ja seiklemist ikka jagus.
Piusa kaevandus/käigud, tegime küll pattu, aga usaldasime Hernyt ja ületasime piire ning seiklesime inimese loodud käikudes. Hoolimata Henry teadmistest sain mina viimasena tähtsa tegevuse, nimelt lohistasin kaikaga maha joont, juhul kui peaks midagi valesti minema, siis oleks võimalus joont mööda tagasi väljapääsu juurde minna, uskuge või mitte, aga seal oli ikka nii pime, et ei näinud oma silmagi, rääkimata võimalust näha oma mõtteid.
Kindlasti ei olnud see ilus tegu, aga tehtud ta sai ja absoluutselt ei kahetse.
Seitse pöialpoissi ja lumivalguke tööpõllule minemas.
Lisaks pakkus Piusa kauneid vaateid.
Ja edasi läks teekond mööda imekaunist Piusa ürgorgu kord ühelpool Piusa jõge, kord teisel pool, tõsiselt kaunis kant.
Pikal Siimul ei olnud lihtne, turvatross oli silla keskel vaevalt põlveni.
Vahepeal tuli ennast mannateraks tõmmata ja meeletu kiirusega kihutada.
Pool päeva tehtud ja ees ootas Vana Vastseliina laval rataste etteaste, suisa uskumatu, kiisud said sellega hakkama, tuljak ja puhtatõuline puntratants tuli välja nagu naksti.
Preemiaks kauni etteaste eest viisime kiisud linnusesse.
Natuke veel veeremist ja jõudsime Vastseliinasse ning teemaks sai lõunatamine, samas oli nähe kõigi silmis ja olekus väsimust, kilomeetreid küll täna vähe, aga päev on olnud pikk ja eelnevad kolm päeva on võtnud oma.
Peale kerget puhkust jätkus teekond mööda Haanjamaad Rõuge poole,
Ühel hetkel ootas meid ees üks rohevalges vormis singelspeed rattaga giid, loomulikult saab selle piirkonna parimaks giidiks olla Ivar.
Ivaril oli iga metsasingli ja mäe kohta oma lugu rääkida, super äge. Hoolimata vihmapilvest ja kastvast vihmast möödus tee Rõugesse kiirelt ja tekkis tunne, et selles piirkonnas võiks Ivariga päevi tiirutada ja vahvaid lugusid kuulata.
Elmo ratta taga paistab suure Munamäe torn
Rõuges tegi Ivar meile veel kiire koolituse, kuidas metsas söögitegemine käib ja peale mõningast pedaleerimist, kerget eksimist, karjusest voolu saamist olimegi jõudnud neljanda päeva ööbimiskohta.
Ööbimiskohas ootas meid ees mõnus saunamajake ja tiik, tiigi olemasolu peale pikka ning üpris rasket päeva tarbisime maksimaalselt.
Päeva võtsime kokku megamaitsva pastalaadungiga, siin kohal müts maha Henry ja Siimu ees, kes keerasid kokku tõsiselt maitsva ja kosutava pastalaadungi.
Lisaks nautisime saunamõnu ja heas seltskonnas olemist.
Kuna päevad olid olnud karmid ja väsimus murdmas ning ees ootamas viimane raske uhamise päev, et jõuda rongile, oli Kristi peaaaegu murdumas.
Täpselt nüüd ei teagi, kas super mõnus õhtu või pasta andsid uut jõudu ja õnneks oli Kristi otsus konkreetne, teeb meiesuguste hulludega selle viimase päeva ära.
Vähemalt mulle tundub, et kõik võtsid selle uudise väga hea meelega vastu, koos alustasime, koos lõpetame.
Kristi oli kogu matka vältel ikka väga tubli ja vapper, siin kohal müts maha, ei oskagi midagi öelda, kui ainult väga-väga tubli ja kange tüdruk.
Viimane päev paraku algas vihmaga, kuid sihtmärk Ähijärve ei olnud enam kaugel.
Selle päeva võime küll nimetada tuimaks uhamiseks,õnneks Paganamaa aitas laadida singlipatareid ja lisas motivatsiooni.
Enne Ähijärvet veel viimane poepeatus, samas läks kuidagi hästi, suurem vihmasahmakas läks just siis meist üle ja kohe päris märjaks ei saanud.
Poodi minnes oli kõik ilus ...
Poest välja tulles, opaaaa...
Trummide põrinal jõudsime Ähijärvele, RMK majakeses võttis meid vastu väga vahva ja jutukas Kaidi, kes oli juba kuulnud meie seiklusest ning teadis meid oodata.
Kuna olime märjad nagu kassipojad, siis pakuti mõnusat kuuma kohvi/teed ja sooja ruumi, ühesõnaga äge.
Siin kohal tänusõnad sooja joogi ja külalislahkuse eest Kaidile.
Ähijärvelt edasi läks suhteliselt temposõiduks Valga peale, kuuldavasti rong kedagi ei oota ja lihtsalt peame õigeks ajaks jõudma.
Loomulikult ei takistanud see temporalli pilte tegemast ja et vähegi viisakamalt Elroni porgandisse siseneda, olime sunnitud kasutama Valga surnuaia pesuteenuseid.
Läbi tule ja vee sai asi purki!
Vähemalt mina julgen väita, et ilma sellise vahva ja ägeda seltskonnata poleks see pooltki nii lihtne olnud.
Valka jõudsime suisa 11 minutit enne rongi.
Võtame asja lihtsalt kokku:
5 päeva, 633,5 km kaunist kodumaad, metsad, rabad, Taevaskoda, Piusa, Piusa lõpmatu ürgorg, Haanjamaa, Paganamaa jne, jne :) Kõike seda silmailu aitasid nautida peale minu veel seitse ülilahedat ratturit. Ja et sõit nauditav oleks, tuleb suured tänusõnad öelda Kadile ning väikesele abimehele, kes liigutasid meie kola punktist A punkti B ja olid igati abiks.
Auga annaks üle matka parimate tiitlid:
Kahe päeva aktiivsema ratturi tiitel läheb Henryle, poleks uskunud, et kohv nii mõjub.
Müts maha ja kõige tublima/kangema tüdruku tiitel läheb Kristile, pidasid meiesuguste hullude seltskonnas vastu.
Millal mägesid saab ja fantoom mahajääja tiitel Andole.
Sinivarba tiitel matsti Elmole, oleks võinud hullemini minna.
26-tollise ässa tiitel Siim Toomikule, vast tegime hea põhja mägedelaagriks.
Kilomeetrite viilija tiitel Siim Sillandile (ajalugu vaikib, miks nii).
Ja päris meie oma robocopi, puugimagneti ning ülikange vana tiitel läheb Tarmole. Hoiame kõik pöialt, et saad kiirelt põlve korda.
Omalt poolt sügav kummardus ja kraaps teile!
Teiega läheks iga kell uuesti lahingusse.
Sõjavõitjad:
Viljar Varik
Tarmo Maibak
Siim Silland
Siim Toomik
Kristi Klaus
Elmo Jõeleht
Ando Lootus
Henry Pihl
Sõidujäljed said järgmised:
https://connect.garmin.com/modern/activity/825395057
https://connect.garmin.com/modern/activity/826302589
https://connect.garmin.com/modern/activity/827189982
https://connect.garmin.com/modern/activity/828125991
https://connect.garmin.com/modern/activity/828918276
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar