Kui nüüd hästi meenutada, siis veel peale Tartu rattamaratoni olin kindel, et mul sellist haigust küljes ei ole, mis vajaks Dr. Holdeni iga-aastast raviseanssi.
Kuid Kõrvemaal RMK sügismaratonil käis esimese hooga vasakust jalast mingi imelik raks läbi ja viimastel tõusudel tabas mind ilmutus, ma vajan ravi ja kiiremas korras. Sõit tehtud, jagasin ilmutuse kohta infot ka teistega ja oligi asi selge, ainus asi, mis siin aitab, on Haanja100.
Egas siis muud, kui sai väheke maad uuritud, imekombel õnnestus veel saada saatekiri ja 27. septembril võis sõit Rõuge poole alata. Ööbimine oli organiseeritud Singli rahva poolt Rõuge külje alla, süüa anti, saun oli olemas ja seltskond väga mõnus.
28. septembri hommikul polnud enam pääsu ja tuli ennast vormi sättida ja 100-kilomeetrilisele raviseansile minna, stardis oli patsiente 500 ringis, start marurahulik, ei mingit rapsimist, selline tunne, nagu kõik läheks hommikusele piimaringile, aga jah, kuhu siin ikka kiirustada, vaja siiski 103 ravikilomeetrit läbida ja kiirus pigem vastupidavuseks ja jõuks ümber kabetada.
Nagu juba mainitud, siis sõit algas rahulikult, Suure-Munamäe tõusul sai kenasti punane lips ette vändatud, esimesel suuremal laskumisel kiire kodujooks (üle lenksu).
10 km juures oli selge, et taas on mingi jama pedaaliga, õnneks oli Singlite meeskond koos tööriistakohvriga tee ääres ja seal sai natuke midagi tehtud, sõna otseses mõttes "midagi tehtud", igal juhul sellest midagi paremaks ei läinud ja järgnevad 93 kilomeetrit tuli sõita pedaaliga, mis käis jalastumisel lihtsalt võlli otsast ära ning polnud vajadust klipist lahti tehagi :).
Rada oli ikka täitsa super, vähemalt minusuguse amatööri jaoks, üsnagi kiirelt sai selgeks, et "kui" finishi lippu näen, siis vaevalt enam mingit jõuraasu üle on.
TP-d olid hoopis teistmoodi kui Samsungil kihutades, uskuge või mitte, aga TP-s oli rattureid ja neid oli palju, kes sõi, kes timmis ratast, määris ketti, pesi jne. Muidugi olid TP menüüd väga tasemel, super äge.
Rajal oli samuti elu ägedaid hetki kamaluga, kõiki jõuagi kohe meenutada ja ega saa kõike ära ka rääkida, muidu uutele patsientidele ei jäägi avastamisrõõmu.
Minule jäi kõige ehedamalt meelde üks järjekordne pikk ja vaevaline tõus, kus oli lisaboonuseks kerge savine ja libe pinnas, samas oli pedaalitav, kerge lips juba ees, lõppu veel ei paista, kuid silt oli olemas, kirjaks "Mis kuradi mägi see on?" No tõesti, mis kuradi mägi see on, mis ei lõppe, viimaks kui paistis lõpp, oli uus silt "See ongi Kuradi mägi!" Selliseid väga huumorikaid ja motiveerivaid infotahvleid rajal ikka jagus ning tänu nendele võib olla saigi kenasti finishisse jõutud.
Loomulikult on värskelt meeles taevatrepp, no oli see ikka minemine, kui tõesti taevasse pääsemine päriselt ka nii raske on, siis mina jääks selle Kuradi mäe juurde ja oleks vana Kuradiga täitsa nõus.
Üldiselt võib öelda, et rajal neid kohti piisavalt, kus lihtsalt mõtlesin, et mida ma siin teen ja miks ma siin olen, tegelikult ma ei ole ju nii haige.
Viimased 10 kilomeetrit läksid juba kuidagi lihtsamalt, tagumik oli tundetu, käed-jalad ei tundnud enam midagi, lihtsalt väntasin, kuid kui ületasin finshijoone, oli asi kohe selge, see oligi selle hooaja kõige ägedam sõit ja ma ei kahetse mitte raasugi, et selle saatekirja vastu võtsin ja raviseansist osa võtsin, pigem oli kohe küsimus, kust ja kuidas saaks järgmiseks aastaks uue saatekirja, sest jutuks olnud ilmutus või haigus on igal juhul krooniline ja vajab edaspidi kindlasti ravi.
Õhtu möödus Singli rahva mõnuses seltskonnas, korralik kehakinnitus, kerge mõdu, taastav rumm, pokker ja rajalt parimate palade ümberjutustus.7:32:21
Esimese seansi numbrid said sellised: aeg 7:32:21, kohaks 315.
Sõidujälg sai järgmine: http://www.endomondo.com/workouts/251409623/2256564
Kohtumiseni 2014 Haanja100 kroonilise haiguse ravikuuril.
Kuid Kõrvemaal RMK sügismaratonil käis esimese hooga vasakust jalast mingi imelik raks läbi ja viimastel tõusudel tabas mind ilmutus, ma vajan ravi ja kiiremas korras. Sõit tehtud, jagasin ilmutuse kohta infot ka teistega ja oligi asi selge, ainus asi, mis siin aitab, on Haanja100.
Egas siis muud, kui sai väheke maad uuritud, imekombel õnnestus veel saada saatekiri ja 27. septembril võis sõit Rõuge poole alata. Ööbimine oli organiseeritud Singli rahva poolt Rõuge külje alla, süüa anti, saun oli olemas ja seltskond väga mõnus.
28. septembri hommikul polnud enam pääsu ja tuli ennast vormi sättida ja 100-kilomeetrilisele raviseansile minna, stardis oli patsiente 500 ringis, start marurahulik, ei mingit rapsimist, selline tunne, nagu kõik läheks hommikusele piimaringile, aga jah, kuhu siin ikka kiirustada, vaja siiski 103 ravikilomeetrit läbida ja kiirus pigem vastupidavuseks ja jõuks ümber kabetada.
Nagu juba mainitud, siis sõit algas rahulikult, Suure-Munamäe tõusul sai kenasti punane lips ette vändatud, esimesel suuremal laskumisel kiire kodujooks (üle lenksu).
10 km juures oli selge, et taas on mingi jama pedaaliga, õnneks oli Singlite meeskond koos tööriistakohvriga tee ääres ja seal sai natuke midagi tehtud, sõna otseses mõttes "midagi tehtud", igal juhul sellest midagi paremaks ei läinud ja järgnevad 93 kilomeetrit tuli sõita pedaaliga, mis käis jalastumisel lihtsalt võlli otsast ära ning polnud vajadust klipist lahti tehagi :).
Rada oli ikka täitsa super, vähemalt minusuguse amatööri jaoks, üsnagi kiirelt sai selgeks, et "kui" finishi lippu näen, siis vaevalt enam mingit jõuraasu üle on.
TP-d olid hoopis teistmoodi kui Samsungil kihutades, uskuge või mitte, aga TP-s oli rattureid ja neid oli palju, kes sõi, kes timmis ratast, määris ketti, pesi jne. Muidugi olid TP menüüd väga tasemel, super äge.
Rajal oli samuti elu ägedaid hetki kamaluga, kõiki jõuagi kohe meenutada ja ega saa kõike ära ka rääkida, muidu uutele patsientidele ei jäägi avastamisrõõmu.
Minule jäi kõige ehedamalt meelde üks järjekordne pikk ja vaevaline tõus, kus oli lisaboonuseks kerge savine ja libe pinnas, samas oli pedaalitav, kerge lips juba ees, lõppu veel ei paista, kuid silt oli olemas, kirjaks "Mis kuradi mägi see on?" No tõesti, mis kuradi mägi see on, mis ei lõppe, viimaks kui paistis lõpp, oli uus silt "See ongi Kuradi mägi!" Selliseid väga huumorikaid ja motiveerivaid infotahvleid rajal ikka jagus ning tänu nendele võib olla saigi kenasti finishisse jõutud.
Loomulikult on värskelt meeles taevatrepp, no oli see ikka minemine, kui tõesti taevasse pääsemine päriselt ka nii raske on, siis mina jääks selle Kuradi mäe juurde ja oleks vana Kuradiga täitsa nõus.
Üldiselt võib öelda, et rajal neid kohti piisavalt, kus lihtsalt mõtlesin, et mida ma siin teen ja miks ma siin olen, tegelikult ma ei ole ju nii haige.
Viimased 10 kilomeetrit läksid juba kuidagi lihtsamalt, tagumik oli tundetu, käed-jalad ei tundnud enam midagi, lihtsalt väntasin, kuid kui ületasin finshijoone, oli asi kohe selge, see oligi selle hooaja kõige ägedam sõit ja ma ei kahetse mitte raasugi, et selle saatekirja vastu võtsin ja raviseansist osa võtsin, pigem oli kohe küsimus, kust ja kuidas saaks järgmiseks aastaks uue saatekirja, sest jutuks olnud ilmutus või haigus on igal juhul krooniline ja vajab edaspidi kindlasti ravi.
Õhtu möödus Singli rahva mõnuses seltskonnas, korralik kehakinnitus, kerge mõdu, taastav rumm, pokker ja rajalt parimate palade ümberjutustus.7:32:21
Esimese seansi numbrid said sellised: aeg 7:32:21, kohaks 315.
Sõidujälg sai järgmine: http://www.endomondo.com/workouts/251409623/2256564
Kohtumiseni 2014 Haanja100 kroonilise haiguse ravikuuril.
Retsept
Ettevalmistused:
Tehtud
93 km selle pedaaliga
Fantastiline seltskond
Kommentaarid
Postita kommentaar